Pooleli olev armulugu Eestiga

Minu kui eesti keele õpetaja kuulsus kasvab ning mind kutsutakse Rootsi välisministeeriumisse õpetama eesti keelt Eestisse tööle asuvatele diplomaatidele. Nad on ideaalsed õpilased – motiveeritud, keeleõppe kogemusega ja intelligentsed. Paljudega tekib mul mõnus suhe, nii et Tallinnas käies külastan ka oma õpilasi nende uues ja minu vanas kodulinnas.

Kui ühe järjekordse saatkonnatöötajaga tunde alustan, küsin nagu ikka, miks on ta valinud just Eesti selleks kohaks, kuhu diplomaatilisele tööle minna. Saan vastuseks: „Mul on Eestiga armulugu pooleli. Olin kaheksakümnendate lõpus tööl nii Leningradi kui Moskva saatkonnas ning mul oli Eestiga mitu kokkupuudet. Ma armusin Eestisse, aga siis saadeti mind mujale ja see romaan jäi pooleli.”

Edasises vestluses selgub, et 1988. aasta kevadel oli just tema Moskvas selleks saatkonnasekretäriks, kes andis ühele Nõukogude Eesti poliitvangi perekonnale Rootsi alalise elamis- ja tööloa. Vaatame üksteisele otsa ja nagu läbi udu hakkab mul midagi koitma.

Tookord, 1988. aasta märtsis, kui meid emigreeruma sunniti, olin koos Heiki ema ja Maretiga käinud Moskvas asuvas Rootsi suursaatkonnas elamisluba palumas. Minu käes oli Heiki väljasõiduviisa, kuhu pidin ka tema jaoks saama kõik vajalikud load. Ise istus ta sel ajal Patarei vanglas.
Mäletan selgelt ängistust mulle KGBst telefoni teel antud instruktsioonide pärast. Mult nõuti, et kui lähen Rootsi saatkonda elamislube paluma ja küsitakse Heiki kohta, ei tohi ma mingil juhul öelda, et ta on vangis, vaid pean ütlema, et ta on haige.

Jõudes rongiööst ja närvipingest kurnatuna Lenini mägedes asuva punastest tellistest madala, kolme kuldse krooniga hoone ette, keerleb mul peas see ainus mõte – kuidas on õige vastata, kui küsitakse Heiki kohta. Pärast sisenemist juhatatakse meid ilusasse ruumi, mille seinal ripub kuningapaari pilt. Kohe tuleb ka vene keelt kõnelev Rootsi saatkonna töötaja. Kuulab mu jutu ära ja võtab vastu meie väljasõiduviisad. Neid on neli, aga inimesi tema vastas istub vaid kolm: Heiki ema, mina ja Maret.
Oh, mõtlen, nüüd kohe esitabki ta selle kardetud küsimuse!
Aga ta ütleb hoopis: „Ma ei hakka küsima, kus Heiki on. Me teame seda.”
Kivikoorem variseb mu südamelt. Milline diplomaat!
Vastan: „Mul kästi öelda, et Heiki on haige.”

Ja nüüd, viisteist aastat hiljem, istub see mees siin minu vastas! Tänu temale olen ma siin. Tema läheb nüüd Tallinna tööle ja elama ning mina õpetan talle eesti keelt. Kas ei ole elul ikka mõnikord fantastiline stsenaarium?

Mälestused meenutatud, alustame eesti keele õpinguid. Pean ütlema, et tegemist on minu siiani andekaima õpilasega, kes haarab kõike lennult. Juba kolmandas tunnis loeme töökuulutusi, millest mäletan tema vaimukat esitlust teemal „Otsin tööd”.

Mina: „Mis tööd te otsite?”
Tema: „Sooviksin töötada sekretärina!”
Mina: „Miks te just seda tööd soovite?”
Tema: „Ma arvan, et sobin sekretäriks hästi.”
Mina: „Miks?”
Tema: „Mul on väga pikad jalad.”

***

Dag Hartelius sõidabki paari kuu pärast Eestisse, mina aga jään edasi Stockholmi. Kuulen hiljem, et temast saab Eestis väga populaarne suursaadik, kes algatab paljusid kultuuri- ja diplomaatilisi aktsioone ning lööb ka ise neis kaasa. Oma mõnusalt muhedal moel osaleb ta ka heategevuslikus menusaates „Tantsud tähtedega”.

Loodan väga, et tema pooleli olevast armuloost Eestiga sai sügav, kahepoolne ja kestev tunne hoolimata sellest, et nüüd esindab ta Rootsit juba kusagil mujal.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid