„Me käisime Lepiksoniga vahel Euroopas,“ meenutab Valdek Kaurit. „Korra sõitsime läbi Zugi linnakese Šveitsis, kus elas Heldur Tõnisson, aga külla ei läinud, kuid külastasime restorani. Robi tellis alati kõige kallimat konjakit. Kord jõime konjakit Louis XIII, mille 4 cl maksis 220 Saksa marka. See oli hea nali, sest kelnerid võtsid ikka eriti aupakliku asendi, kui klient tellis kõige kallimat.”

Robert Lepikson sai rikkaks ootamatult, aastakese või kahega. Kui avanesid võimalused, siis oli Robert õiges kohas – metalliäris. Kui te teenite 100 eurolt sada protsenti kasumit, siis teie võit on 100 eurot. Kui te teenite 1 miljardilt eurolt 5 protsenti kasumit, siis teie võit on 50 miljonit eurot. Kumba te sooviksite, kas 100 protsenti kasumit või 5 protsenti kasumit? Robi soovis viimast.

„Tollaste legendide lahutamatu osa oli röövlid, bandiidid, katus. Ma ei maksnud kellelegi. Ma käisin Flexeris, selles röövlikoopas trennis. Seal oli üks nurgadiivan, kus grupeeringu poisid istusid ja ootasid peremeest, kes parajasti jõusaalis aega veetis ja rauda tõstis. Krasnodari grupeeringu liider Mihhail Gorbatsov oli alatasa seal treenimas. Kõik jõugud käisid seal ja olid üksteise tegevusega kursis,” räägib Valdek Kaurit „Üks jõuk tuli ja teine lahkus. Paljud röövlid olid endised sportlased ja metalliga tegelesid nad kõik. Ma ostsin neilt aeg ajalt väikseid koguseid. Kord ostsin koobaltit ja lasin Kuusakoskis üle kaaluda: 8000 dollari võrra oli kaupa vähem. Läksin siis müüja juurde ja mulle maksti puudu olev summa kohe ära. Keegi ei hakanud mulle või Robile külge.”

Metalliäri on peetud ebaseaduslikuks? Kui kuskil Uuralites kaevandatakse metall ja valatakse sellest kangid, siis mis on selles ebaseaduslikku? Kaup pannakse rongile ja see liigub Soome või Eesti sadamatesse ja laaditakse laevade peale. Mis on selles ebaseaduslikku? Tavaline tootmine ja logistika. See protsess oli mõne aasta jooksul nii kasulik, et tõmbas ligi tohutul hulga õnneotsijaid: lolle ja tarku, pätte ja ausaid inimesi, paadunud mõrvareid ja 130-rublase kuupalgaga ausaid nooremteadureid, direktoreid ja turvamehi. Kõik nad segunesid ja keegi ei saanud aru, kes on pätt, kes kaabakas, kes aus inimene.

Vaserong hakkas kuskilt Magnitogorski poolt liikuma. Samal ajal oli hakatud kohalikku metallitehast erastama ja sellele konkureerisid kaks kohalikku grupeeringut, kolm asedirektorit koos turvameeskondadega ja eksportfirma, mis allus veel tehase direktorile. Raha asemel hakkasid rääkima kuulid ja veose omanik muudkui muutus. Kui kolhoosiesimees kakles oma asetäitjatega, kellel on õigus erastada ettevõte, ei pidanud seetõttu kogukond nälga jääma. Oma leivatükki tahtis ju igaüks, kuid miljon oleks olnud veel parem. Näljast inimest ei huvita jutud eetikast.

Metalliteemat puudutab ka veidi vastik mängufilm „Punane elavhõbe”, näidates veidi üheülbaliselt, millised olid tollased õnneotsijad. Veidi täpsem ajastu peegel on Vene kultusseriaal „Brigaad” või mängufilm „Oligarh”.

Laetud püstol laua all

„Ma tean, et mingid Leedu vennad saabusid kunagi EMEXisse. Neil oli pooleli tehing Robi tuttavatega Avanteki ajast. Leedukad olid relvastatud. Robi võttis ka püstoli välja ja pani lauale. Siis nad rääkisid asjad selgeks. See oli imelik aeg. Mina olen patsifist, mul pole kunagi relva olnud. Kuid üldiselt olid kõigil relvad ja ka Robi käis tiirus laskmas,” meenutab Kaurit.

„Robi oli sõumees. Ta oli näitleja, artist, talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Kuid see oli positiivne omadus ja albiks ta ei muutunud. Autod olid tal veidi edevad, aga ta huvitus neist siiralt. Mis selles ikka paha on, kui inimene oma raha kulutab. Kellegi eest või tagant me raha ära ei võtnud, ta oli majanduslikult kindlustatud inimene. Avantekist maksti korralikult, meie ühine äri kindlustas hea sissetuleku. Ta ei pidanud leivatükile ega pangalaenudele mõtlema. Piruka juurde saades polnud tal vajadust endale midagi nihverdada. Tal võis EMEXis olla ka probleeme, sest paljud varastasid metalli ja dokumendid olid vähestel korras, võltsitud paberitega tuli metall sisse ja võltsitud paberitega läks metall välja. Kord viisin Soome koobaltit ja minult küsiti naljaga pooleks, et mitu korda on seda metalli juba varastatud, kas kümme korda,” räägib Kauri.

Võib vaid ette kujutada seda kauboikapitalismi ja esimest akumulatsiooni. Sõjatehasest munsterdati metall välja, maanteel võeti kaup jõuga üle, siis tuli piir. Metalliäri legend Tõnu Leppik räägib loo oma viimasest tehingust. Ta ostis Läti piiril umbes 5000-tonnise vasekoorma ja jõudis sellega õnnelikult Riia sadamas laevale. Kui ta oli sadamast lahkunud, siis tuli kiirkaater relvastatud meestega ja paberid vormistati veel kord ümber. Rein Kilk on vestnud lugusid sellest, kuidas ta tõi niklit 20 tonni kaupa ja kalluritega. Ise sõitis sularahaga kohale, ise maksis ja ise istus juhi kõrval kabiinis, ise müüs metalli ja pani kasumi seifi. Kaup ise oli igati seaduslik. Nipp olevat seisnud selles, et Venemaalt ei tohtinud mingi aeg metalli välismaale müüa, kuid Eesti puhul polnud täpselt selge, kas see oli juba välismaa või mitte.

Tol ajal toodi Venemaalt ka näiteks Belõi Aisti brändit, mida osteti Narva piiri tagant mingist poest. Kaup laoti auto pagasiruumi, peale visati tekk ja muu kola. Siin mindi Kingissepa turule ja osteti kaks panni. Vene tollis kontrolliti auto üle ja leiti kaks panni. „Ei tohi kahte panni üle viia, ainult ühe tohib,” ütles miilits ja võttis ühe panni ära. Vahel võis teki all olla ka koobalt või mõni muu metall.
Valdek Kauriti kohta räägitakse, et ta oli sunnitud ühel hetkel nime ära vahetama ja minema Ameerikasse pikemale reisile. „Mul ei olnud probleeme. Hans H. Luik mõtles välja, et mul olid probleemid,” täpsustab Kaurit, kes oli maadlejana tuntud Valdek Susi nime all. „Seal metalliaja keskel muutsin nime ära ja läksin 1992. aastal lihtsalt perega reisile ja jätsin metalli hoiule Robi juurde. Tulin siis tagasi, magasin välja ja järgmine päev pani Robi raha lauale. Krantse ja kloune oli tol ajal metalliäris liiga palju, samuti vargaid. Isegi kui sa olid oma koorma laevale lastinud, kadus sellest osa metallikange nelja tunni jooksul.”

„Valdekul ei olnud tõesti probleeme. Ta sõitis Ameerikasse perekondlikel põhjustel,” lisab Kuldar Suits, kes on Robi kolleeg EMEXi päevilt. “Alumiiniumiäri oli meil väga stabiilne ja aus. Olime Tadžikistani alumiiniumitehase ametlik esindaja. Metalli eksporditi Venemaa ja Soome kaudu. Äri läks lahti, kui esimene garantiisumma oli makstud. Alumiinium müüdi maha ja raha kanti lepingus ettenähtud kohta või ostsime tehasele kaupa ja saatsime selle suurte transpordilennukitega Tadžikistani. Varustasime tehast ka toorainega – aluminaga ehk alumiiniumoksiidiga. Need, kes ostsid metalli, müüsid ka tooraine. Äri käis Liechtensteini kaudu. Seal oli meil vormistatud maksuvaba firma ja palgatud advokaat. See oli suur vastutus, tegemist polnud vahvlite küpsetamisega. Kogu transiit käis Venemaa kaudu, hiljem võttis riik selle äri raudteetariifide abil oma kontrolli alla. Ühel hetkel oli see meie jaoks lõppenud.“

Siis algas veel metallivaraste aeg. Mootorid, kaablid, liiklusmärgid, ausambad – kõik läks kaubaks. Eestis hakkas olukorras selgust looma Robert Lepikson. Riigiettevõtte Eesti Metallieksport ehk EMEX loomine oli üks osa peaminister Tiit Vähi plaanist taastada äsja iseseisvunud riigis elementaarne kord ja kontroll ning kindlustada ühiskonna toimimine. Aega oli talle selleks antud 266 päeva. Lepiksonile oli see võimalus saada rahvusliku metallipoliitika isaks.