Igor Taro: Bensiinimüüdi piinlik edulugu

Läinud nädalal oli võimalus jälgida üht ilmekat poliitilist farssi. Jutt käib ettepanekust, millega Lõuna-Eesti toetusgruppide parlamendisaadikud soovisid tõsta aktsiisiseaduse eelnõus määratud maksuvaba kütuse toomise piirangut ühelt korralt kuus kahele. Ausalt, sedavõrd piinlikke aktsioone näeb isegi küünilises Eesti poliitikas harva.

Kust on need riigikogulased pähe võtnud, et piiriülene kütusevedu on iga endast lugupidava lõuna-eestlase argipäev? Veel siis, kui maksu- ja tolliamet alles hakkas Eesti–Vene piiril kütusevedajaid pitsitama, kuulsin raadio vahendusel ühe muidu väga asjaliku rahanduskomisjoni liikme seisukohta, et bensiiniralli piiramine võib negatiivselt mõjutada kohalikke noori peresid. Ma ei tunne ühtki noort peret Lõuna-Eestis, kelle heaolu oleks seotud võimalusega tuua piiri tagant aktsiisivaba kaupa. See on müüt, mille võtsid kasutusse piirkonnast ammu võõrdunud ja ideedepuuduses vaevlevad poliitikud.

Kui kütusevedajad ummistasid piiripunkte ja tekitasid mitmetunniseid seisakuid, polnud seal kohalikke noori peresid, vaid ikka peamiselt jõmmilaadse olemisega tegelased. Aastaid vohanud bensiiniralli ei toonud Kagu-Eestisse rikkust ega õnne. Kuidas siis saab Vene kütuse maksuvaba ülevedu nüüd elutähtis olla?