Andrei Hvostov: „Laikides” Atoneni

Funktsionaalse lugemisoskuse kadumine aitab internetis vihaõhutajaid

Üks väheseid asju, mida ma oma elus kahetsen, on seotud 2005. aasta 10. augustil juhtunud Copterline’i õnnetusega. Hukkus 14 inimest, sealhulgas üks minu väga hea tuttav. Meedias kajastati kopteriga juhtunut õige põhjalikult. Ka Delfis. Kommenteerimisvõimalusega. See oli klassiviha pillerkaar. Jõuti lausa selleni, et kahtlustada, nagu oleks tuntud ärimees selle õnnetuse ise korraldanud. Naisest lahti saamiseks või kindlustusraha sissekasseerimiseks… Mis iganes.

Mind vaevab seniajani, et miks ma ei esitanud õiguskaitseorganitele taotlust anonüümsete kommenteerijate ülesleidmiseks ja nende vastutusele võtmiseks. Ent miks ei reageerinud ka keegi teine? Inimesed, kellel polnud hukkunutega isiklikku suhet, kuid kes pidanuks heade kodanikena olema Delfi kommentaariumis toimuvast rabatud? Minu arvates ületati tookord hea ja halva vaheline piir lõplikult.

Koolides võtab aina rohkem maad funktsionaalne kirjaoskamatus. Õpetajate sõnul on see süvenev mure: õpilased saavad küll aru üksikutest sõnadest, kuid lause mõttest enam mitte. Tekstist kui tervikust rääkimata. Kunagised õpilased on tänaseks kooli lõpetanud, nad on ülikooliski õppinud, mõned neist on firma asutanud, omaenda Facebooki avanud. Neil on fännid, kes käivad nende sissekirjutusi lugemas.