Eerik-Niiles Kross Sirbist ja ajaloost: peatoimetajaks sai siiski Kaur Kender, mitte Ants Laaneots...

Lugedes meedia ja paljude kultuuriinimeste valulisi reaktsioone Sirbi toimetuse väljavahetamise suhtes võib jääda mulje, et kordunud on vähemalt sama murranguline sündmus, kui oli "Postimehe" sekvestri alla panek peaminister Eenapalu ja valitseva Isamaliidu propagandatalituse poolt 1935. aasta juulis.

Kes mäletab, siis võeti "Postimees" Jaan Tõnissonilt ära ja valitseva erakonna "rahvusühtsuse" poliitikat pigem ebademokraatlikuks pidav "Postimees" võeti tõepoolest valitseva erakonna kontrolli alla.

Siiski ei maksa unustada, et 1935. aastal sai “Postimehe” omaniku ehk Eesti Kirjastusühisus Postimees nõukogu esimeheks kindral Aleksander Tõnisson, kes püüdis alguses ka ise toimetust juhtida. Täna on Sirbi peatoimetaja kohusetäitjaks saanud Kaur Kender, mitte Ants Laaneots. 1935. aasta kontekstis oleks selline peatoimetaja võinud olla näiteks Ilmar Laaban, kui ta olnuks nõks vanem, või Oskar Luts, kui ta olnuks nõks noorem.

Kuigi tuleb tunnistada, et Sirbi toimetuse vahetuse asjaajamise külg meenutab pisut 1935. aastat, siis tulemuse osas jään ma küll esialgu uudishimulikult äraootavaks. Ma olen Jaan Tõnissoni suur austaja, aga oleksin samas ikkagi tahtnud teada, mida Ilmar Laaban või Oskar Luts oleksid 1935. aastal Postimehega peale hakanud. Isegi tajudes riski, et Laaban võinuks Positmehes ebaõnnestuda, oleks ta vaikiva ajastu Eestis ikkagi olnud pagana huvitav peatoimetaja.

Tänane kultuuri-, poliitika- ja ajakirjanduse kollektiivne, ent vastastikku täiesti kurt ülekeemine Sirbi ümber paljastab minu arust hoopis laiemat probleemi Eesti ühiskonnas. Laiemat kui olulise kultuurilehe kehvasti välja kukkunud, kuid huvitavalt lahendatud toimetusevahetus. See on sama probleem, mida hiljuti Müürilehes tabavalt kirjeldas Maarin Mürk: "Majanduses ja poliitikas on "tegija” kompliment, kuid kultuuri seisukohast vaadatuna tundub, et need, kes seal rokivad, on poliitbroilerid, jõmmid, kauboikapitalistid – mitte ülearu intelligentsed tegelased. Ja kui vaadata sealtpoolt piiri kultuurivälja poole, siis tundub see olevat täis udusid, kampsuneid, "kunstiinimesi" jne."

Probleem on aga selles, et ühiskonda ei tajuta tervikuna, vaid poliitikud, kultuuriinimesed ja ajakirjandus moodustavad igaüks omaette “kõlakoja”, kes kõlakoja sees kinnitavad teineteisele oma tõe õigsust, ja kõlakoja seinad lasevad heli läbi ainult seest välja. Siin on kindlasti süüdi kõik. Ja võib-olla ka mitte keegi.

Igatahes loodan ma, et uuest Sirbist, mis tõneäoliselt saab kõigi pettumuseks olema üsna paljus samasugune kui vana Sirp, tekib üks nähtus, mis on kõigi nende kõlakodade väline. Ja ehk hakkab leidma nende fataalselt vajalikku ühisosa.

Sest muidu on meil tõesti varsti mõni kindral Sirbi või Postimehe peatoimetaja. Ja me kõik teame, mis sellele vaid mõni aasta hiljem võib järgneda.