Andres Aule: Kuidas Sirp lõikab
Luulekogu on siiani lõpetamata, selle pealkiri „Valge” on seni olnud tinglik.
Aasta hiljem, 21. novembril 2013, õhtul, kui esimene „uus” Sirp oli eeldatavasti juba trükki läinud, sain Robert Kurvitsalt kirja, kus ta muu hulgas märkis: „Töötasin teist päeva Sirbis. Luulearvustusi ei tulnud sisse, järjepidevus tuli tagada Võtsin kirjutada sinu kogust „Valge”. [Järgnes arvustuse tekst.] Ma sügavalt vabandan, et ei arutanud seda sinuga läbi.”
(Kuna „uue” Sirbi toimetus ei ole mulle enne ega pärast seda midagi teatanud, käsitlen ja tsiteerin seda kui Sirbi ametlikku teadet autorile.)
Arvustuses on tsiteeritud nelja minu luuletust uuest kogust. Nendest ühe avaldamiseks Sirbis andsin tõepoolest aastaid tagasi loa. Ülejäänud kolm teksti ei ole seni kusagil ilmunud, neist ühte osundab Kurvits täismahus.
Vastasin talle samal õhtul, et ma ei ole tema arvustuse ilmumisega sellisel kujul nõus, sest luulekogu on lõpetamata ja ma ei soovi arvustuses tsiteeritud tekstide ilmumist. Ent arvustus ilmus järgmisel päeval, 22. novembril 2013 Sirbis.
Robert Kurvits oli teadlik sellest, et ma ei soovi oma uut luulekogu niipea või üldse avaldada. Ta oli teinud mulle varem ettepaneku selle trükis avaldamiseks, millest ma keeldusin, sest kogu ei olnud veel valmis ega ole ka nüüd. Ei ole võimalik, et ta mu põhjendustest ja selgitustest tookord aru ei saanud.
Autoriõiguse seaduse järgi on autoril õigus otsustada, millal teos on valmis üldsusele esitamiseks (§ 12 lg 1 p 6). Lisaks eetilisele probleemile, mille tekitab seni avaldamata tekstide ja luulekogu pealkirja teadlik tsiteerimine ja käsitlemine autori tahte vastaselt, on uue Sirbi esimeses numbris seega rikutud ka seadust vähemalt sellega, et ühe luuletuse näol on täies mahus avaldatud teos, mis ei olnud valmis üldsusele esitamiseks.
Liiati on arvustuses faktivigu. „Valge” — kui see ilmuks — oleks mu kolmas, mitte teine luuleraamat. Ma ei ole „jurist”. Ma ei ole ilmavaatelt „anarhistlik liberaal” (olen end liigitanud anarhistlikuks libertaariks). Ja ma ei ole laulu „Mul oli üks plika” autor.
Olen oma uut luulekogu kirjutanud 10 aastat; ma ei avalda tihti. Avaldamisest olen hoidunud just põhjusel, et soovisin oma tekstide jaoks valida konteksti ja aega. Seda valikut mul nüüd enam pole, sest lõpetamata luulekogu on minu tahtmata sattunud avalikult tähelepanu, märkuste ja arvamuste objektiks. Olen selle inetu teo pärast äärmiselt kurb. Ma ei usu, et seda luulekogu veel kunagi avaldada tahaksin.
Ma ei soovi raha ega vabandamist, sest tegu oli teadlik. Pean vastutavaks nii Robert Kurvitsat, kes meelega eiras minu palveid, kui ka Sirbi peatoimetaja kohusetäitjat Kaur Kenderit, kes pidi olema teadlik sellest, et Kurvits arvustab ilmumata luulekogu, mille tekstide avaldamisega autor ei nõustu. Nimelt märgib Kurvits ise oma arvustuses: „Proovisin autorit veenda nii sõna, raha kui trükikojaga, aga avaldamisele „Valge” ei kuulu.” Pean mõeldamatuks, et peatoimetaja seda arvustust läbi ei lugenud.
Ajaleht Sirp on saanud uueks, astudes juba enne esimese numbri ilmumist üle viisakusest, tallates inimeste väärikusel ja lükates jalaga kõrvale eetika. Ning jätkanud seda joont oma esimeses numbris. Näen ohtu, et see, mis juhtus eile Doris Karevaga, või see, mis juhtus täna minuga, võib juhtuda homme mõne teise autoriga.
Arvan, et pärast sellist hoolimatust peaks Sirbi peatoimetaja kohusetäitja, kui ta on südametunnistusega inimene, paluma enda töölepingu lõpetada, teisisõnu tagasi astuma.
