Reklaamfilmi magus ime meenutab Brežnevi ajastut
Hardi Volmeri ja Kiur Aarmaa loodud teos on film mis film, sest Eesti Reklaamfilmi toodangust säilinud kaadrid on suurepärane audiovisuaalne materjal ajastu ja tema vaimu taasloomiseks. Ja tuleb tunnistada, et see trump mängitakse filmis tõhusal moel välja ja ta võtab kopsaka tihi.
Mõni filmi pandud nõukaaegne reklaam on tuttav, mõni tundmatu.
Filmi loojad on saanud hakkama sellega, et kujundid nõukaaja reklaamiklippidest jutustavad loo Brežnevi ajastust. Selle materiaalsest ja poliitilisest kultuurist ja sellest, kuidas aja jooksul raskuspunktid muutusid.
Ega Brezhnevi ajastu kaks aastakümmet polnud sujuvalt tasane aeg, seal olid omad tõusud aga veel rohkem langused. See allakäik kajastub ka pildireas, mis “Kullaketrajates” kokku seatud. Žanriliselt on asi hästi paigas. Kogu lugu sõidab vaatajate ette tragikomöödiana, nii nagu Brežnevi aeg Eesti NSV-s tagantjärele ausalt kajastades tõenäoliselt välja tulema peakski.
Eesti Reklaamfilmist rääkival teosel on oma kangelane, stuudio looja ja juht Peedu Ojamaa ja tema isiku keskne kohalolu filmis on ilmne pluss. Siin on aga üks aga. Ojamaa saab tihti sõna ja paljud sündmused saavad valgustatud läbi tema silmade. Asi jääb poolikuks, sest Ojamaa vaatenurk on sarnane teiste Eesti NSV juhtide omale, kus kõva vastu rinda tagumine varjutab võõra ja vale ühiskonnasüsteemi tõe. Tegelikult vaataja ei saagi teada, tänu millele Ojamaa sai oma impeeriumi luua. Ja milline oli impeeriumi juhi inimlik mõõde. Praegu jäi ekraanile inimese asemel kena punadirektor, kes on iseenesest igav hall kuju, mida Peedu Ojamaa kahtlemata ei olnud.
“Kullaketrajates” pole juttu kurikuulsast kolmetähelisest organisatsioonist ja ometi on teada, et KGB kleepus külge igale poole, kus tegu suure raha ja välismaise asjaajamisega. Eesti Reklaamfilm ei saanud olla väljaspool KGB tähelepanu aga filmis polnud juttu, mis kaupa sellel tasandil tehti. Võimalik on ka see, et pabereid pole ja asjaosaliste suud lukus. Ent midagi oleks siiski olnud võimalik teha, kasvõi läbi küsimuste püstitamise. Tänapäeva noor (või siis välismaine) vaataja vajanuks seletamist, mida hallil brežnevismi ajastul tähendas välispassi saamine ja ei oleks teinud paha võrrelda, kuidas käis Eesti Reklaamfilmi käsi sel alal võrreldes teiste kontoritega.
“Kullaketrajaid” on põhjust võrrelda “Disko ja tuumasõjaga”, esimene ei küüni kahjuks teise ühiskonnas urgitsemise sügavuseni. Nähtuse toimemehhanismid jäävad osalt saladuseks. Selline poolik lahendus võib mõjutada eriti “Kullaketrajate” välismaist levi, eriti televisioonides, kus hinnatakse just urgitsemise põhjalikkust.
“Kullaketrajad” mõjub oleviku jaoks tervendavalt, nagu hea ajalookäsitus peabki mõjuma. Mõelda vaid, veel põlvkond tagasi töötas asutus nimega Eesti Reklaamfilm, mis ei erinenud palju Ostab Benderi Sõrgade ja sarvede kokkuostu Arbatovi kontorist kuulsas Ilfi ja Petrovi romaanis “Kuldvasikas”. Sellised me oleme.
