See, mis toimub Ukrainas, on meile siin harjumatu, aga Ukrainas suhtutakse sellesse kui üsna tavalisse asja. Mulle meenub, kuidas 13 aastat tagasi käisime riigikogu delegatsiooniga Ukraina parlamendil külas. Esimesel kohtumisel üllatas meid, kui keset lauda istusid kaks kantpea väljanägemisega tegelast, kes ei näinud välja nagu parlamendiliikmed. Sosinal selgitati meile, et need on ihukaitsjad, kes peavad olema kahe grupi vahel – Lääne-Ukrainast ja Ida-Ukrainast valitud saadikute vahel – , et need ei läheks omavahel kokku. Ja hiljem, parlamendisaalis, küsiti meilt igapäevasel toonil: mitu korda nädalas teie blokeerite parlamendis tee mikrofonini, et konkurendid ei pääseks esinema?

Praegu on Ukrainas ohuks erinevad radikaalselt meelestatud grupeeringud. Parlamendiparteid ei ole kriisist huvitatud, isegi opositsioon mitte. 2015. aasta valimistele mõeldes proovitakse endale plusspunkte koguda, aga ma siiski ei usu, et võib n-ö sõjaks minna.