Airi Värnik: Laps kui meie endi tehtud toode
Laps kui toode – see kõlab halvasti, kuid on tõsi. Laps stardib talle antud geneetilise materjaliga, tutvub siis koduste kommetega ja hiljem laiemalt selle vaimse ja füüsilise keskkonnaga, mida eelmised põlvkonnad on tekitanud. Temasse sisestatakse tõekspidamisi vastavalt (tingimisi) heaksarvatud kooliprogrammile ja peatselt moodustab ta ise kogumi, mida me arvustame kui noort põlvkonda.
Nüüd mõned muret tekitavad lõigud Eesti kooliõpilaste kohta Euroopa Komisjoni 14–15-aastaste koolilaste uuringutest, mille Eestis korraldas Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut (ERSI). See on kriitiline iga, kus ilmneb juba tehtud kahju, aga kus on veel võimalik vigu parandada.
Kõige drastilisem on see, kui laps ei pea elu elamisväärseks. Juba selles vanusegrupis on olnud suitsiide ja 15. eluaastast suureneb nende arv järsku. Uuringust selgus, et tervelt 2% õpilasi on teinud suitsiidikatse. Tõsiselt on kaalunud endalt elu võtta 10% õpilasi. Usalduse kriisile perekonnas viitab see, et suitsiidimõtetest räägitakse pigem oma sõbrale kui vanematele.
Ennast on tahtlikult vigastanud 33% (!) Eesti õpilasi (lõikamine, torkamine, kraapimine, põletamine, enda kolkimine), mitte eesmärgiga surra, vaid ärevuse vaigistamiseks, hingepiina leevendamiseks. Seda on rohkem kui uuringutest osa võtnud Euroopa riikides keskmiselt. Palju on depressioonitunnustega lapsi – 20%, kui arvata hulka ka kergekujulised nähud. Alkoholi pruukimisel eristas meid muust Euroopast see, et meil pole probleem ainult alkoholi proovimine, meil on pooled lapsed juba purjus olnud. Pohmellikogemustega on ligemale 40% lapsi (Euroopas – 30%) ja 20% tarvitab probleemselt. Väga selge gradatsioon on suitsetamine, siis alkohol, siis narkootikumid. Narkootikumide tarvitamist tunnistas 9% õpilasi. Andmed vanemate kohta alkoholi kontekstis kinnitavad, et kui laps on näinud pereliiget joobes kasvõi üks kord, siis on seda tõenäosem, et laps on alkoholi tarvitaja või koguni probleemne alkoholi tarvitaja.
Uneaja andmed näitasid, et optimaalne uneaeg selles eagrupis oli üheksa tundi ööpäevas. Vähem maganute hulgas oli rohkem neid, kes ärkasid hommikul murelikult ja stressis.
Kas õpetajagi on toode?
Võime küsida ka, kas õpetajagi on toode? Toode, keda tarnib ülikool. Millise pagasiga ta õpilaste ette astub? Mis temast edasi saab? Kas ta võtab (talle antakse) läbipõlemise tõttu töövõimetuslehe (Rootsis seda rakendatakse) või ta jätkab ülepingutusest tekkinud tervisehäirega? Ühelgi riigil ja rahval ei peaks olema tähtsamat ja hinnatumat inimest kui õpetaja.
Ühes uuringus võeti vaatluse alla ka õpetajad, tõsi, vähesed vastasid. Kui õpilaste andmed olid tuhandete pealt, siis õpetajaid Tallinna koolidest vastas ainult üle 300. Ilmnes, et 25% Tallinna koolide õpetajatel on heaolutunde skoor madal. Selgus ka, et mida kõrgem on õpetajate subjektiivne heaolutunne ja rahulolu koolikeskkonnaga, seda parem vaimne seisund on õpilastel. Parema rahulolutundega õpetajad tunnevad, et nad suudavad suurema tõenäosusega aidata hädas olevaid lapsi.
Lapse kasvataja, olgu see siis vanem, õpetaja või ühiskond tervikuna peab ise olema vaimselt stabiilne, harmooniline, õigete väärtushinnangutega, andma lastele aega ja armastust. Lapsed on meie nägu.
Probleemseks on kujunenud vaba aeg, kuna kodud on tühjad ja lapsed ula. Tehakse etteheiteid, et laste vaba aega ei sisustata ühiskondlikus korras. Miks me seejuures räägime peamiselt spordisaalidest? Küllap sellepärast, et sporditegemiseks on lapsi lihtsam motiveerida. Kuid ärgem unustagem, et haritud inimese juurde on käinud ka kaunite kunstide tundmine ja viljelemine. Kunst on keerulisem, abstraktsem, teistsugust sisseelamist vajav, kuid toidab vaimu väga edukalt. Lünga kultuurikasvatuses täidab ahnelt labane meelelahutusäri. Siit tuleneb väärtuskasvatuse teema. Eetika, moraal ja põhiväärtused peaksid olema võrdsustatud ainespetsiifiliste tarkustega.
Kuidas õpetada nii, et lapsed jääksid iseendaks, ei kaotaks individuaalsust ega nivelleeruks, aga sobiksid ühiskonda? Et väärtustataks igaüht koos tema eripäraga. Et jäetaks eluõigust emotsioonidele ja alternatiivsele mõttele. Et kultiveeritaks küpsust mitte alluda manipulatsioonile, provokatsioonile, reklaamile. Et leevenduks valuline võrdlus teistega, et iseenda arengu peamiseks mõõdupuuks oleks inimene ise. Et õpetataks aru saama, mis on piisav. Kasvõi selleks, et pjedestaalile tõstetud mentaliteeti „tooda, tarbi, mata end töösse, teeni raha, osta asju” hajutada. Jõukas olemine nõuab tarkust. Rumala inimese jaoks on jõukus hukutav. Võib-olla me ei olegi veel moraalselt valmis jõukad olema.
