AKADEEMIA nr 1: pingelisest ajaloost
Avaldatud kirjutised olid ühekülgsed ja tendentslikud. Näiteks ajalehes The Times avaldati 17. oktoobril 1944 lootust, et Balti riikidest saavad Nõukogude Liidu näidisvabariigid. Kaarel Piirimäe artikli keskmes on just need kontrollimehhanismid, mida Ühendkuningriigi valitsus rakendas aastatel 1941–1944 ajakirjanduse suunamiseks, et see järgiks Balti küsimuses valitsusele meelepärast joont. Oma artiklis kirjeldab Kaarel Piirimäe ka võtteid, mida kasutati Eesti saadiku August Torma suukorvistamiseks, et tal poleks võimalik kõigutada Suurbritannia ja Nõukogude Liidu suhteid, ning sedagi, kuidas Torma püüdis neist tõketest mööda hiilida. Kui käsitaksime seda kõike infosõjana, oleks ilmne, et 1944. aasta sügiseks oli Eesti selle sõja kaotanud. Aga alati tuleb arvestada umbuskliku vähemusega.
Suurbritannias kartis selline vähemus Venemaa liiga suurt rolli sõjajärgses Euroopas ning oli 1940. aastatel võimeline noppima väikseimagi infokillu, mis kinnitas nende arvamusi nõukogude režiimi kohta. Sellest vaatepunktist suutsid Balti küsimus ning Poola probleem säilitada inglaste kriitilise mõtlemise Nõukogude Liidu suhtes ning sellele oli Suurbritannia valitsusel võimalik toetuda, kui suhted Moskvaga hakkasid pärast sõja lõppu taas kord muutuma.
Kuivõrd Balti riikide suveräänsuse kadumist ei pandud Inglismaal eriti tähelegi — selle teema jaoks ei jätkunud lihtsalt aega —, siis pole ka kohta etteheidetele mingite lubaduste andmisest ja rikkumisest. Oluline on seegi, et vastastikku antavaid lubadusi nimetatakse lepinguteks, mille jõustamine sõltub suurel määral sellest, kas lubadus on muudetud näiteks kirjaliku dokumendi vormis formaalseks. János Kornai seab eesmärgiks käsitleda lubaduste täitmist ja murdmist ning sellest tulenevaid probleeme, kusjuures töö põhineb Ungari nüüdiskogemusel, aga sunnib paraku järele mõtlema ka Maarjamaa „teomehi“ ja „-naisi“, sest demokraatias on võistlevate erakondade antud lubadustel väga tähtis osa. Kui valituks osutunud poliitikud täidavad lubadusi, siis tugevdab see nende positsiooni, kui aga mitte, siis nõrgeneb usaldus nende vastu. Muidugi pole lubaduste ja nende täitmise võrdlemine ainuke kriteerium, mille järgi kandidaate võrrelda, kuid ilma kahtluseta on selline võrdlemine oluline. Need, kes vähendavad usku poliitilistesse lubadustesse, nõrgendavad üht olulist demokraatia alust.
Mis puutub kapitalistlikku majandusse, siis erinevalt sotsialistlikust käsukorrast põhineb see suurel määral horisontaalsel koordineerimisel, mis toimib ostjate ja müüjate vahel sõlmitavate vabatahtlike lepingute kaudu. Muidugi on eralepingute täitmine, lubaduste täitmine, mida müüjad ja ostjad annavad, vaid üks osa koordineerimisprotsessist, kuid kahtlemata väga oluline osa. Eralepingute maine vähendamine tähendab ühe kapitalistliku turumajanduse aluse nõrgendamist. On karta, et Ungaris toimus just see — põhialuste nõrgendamine — kõikide elanike (ja välismaailma) silma all. Autor ei tea, mida teistes riikides tuntakse seda tüüpi nähtuste levimise puhul — uurijatelt eeldatakse niisuguste nähtuse avamist ja analüüsimist. Ühes on ta aga kindel — Ungari elanikud kannatavad peaaegu igapäevase rutiinse lubaduste murdmise tõttu.
Eriti ulatuslikke pettusi ja valet hakkasid külma sõja puhkedes välja paiskama nõukogude ideoloogiakahurid — püüti ümber kirjutada maailma teaduse ajalugu ning näidata Vene teaduse prioriteetsust paljudes maailmale olulistes teaduslikes avastustes ja nii ka geograafilises uurimises. Juhuse tahtel osutus üheks esimeseks nõukogude teadlaste võitlustandriks „õige teaduse ajaloo“ kirjutamisel baltisaksa mereväelase Fabian Gottlieb von Bellingshauseni (1778–1852) juhtimisel toimunud Vene Antarktika-ekspeditsioon (algne nimetus oli Vene lõunapooluseekspeditsioon), millel polnud kaasas „mitte ühtegi välismaalast“. Nii Vene kui ka nõukogude teadlased olid sellest ekspeditsioonist palju kirjutanud, kuid ühtne seisukoht, kas Vene ekspeditsioon üldse avastas Antarktise kontinendi ja kui, siis millal täpselt, neil puudus. Kuid napsata ameeriklastelt ja inglastelt Antarktise avastamise au olnuks suur saavutus.
Erki Tammiksaar analüüsib Antarktise avastamise retseptsiooni nii 19. kui ka 20. sajandil Vene ja nõukogude teaduskirjanduses. Otsustav on seejuures küsimus, kas Bellingshausenile ja tema kaasaegsetele tähendas mandrijää avastamine sedasama mis 20. sajandi teadlastele. Ehk täpsemalt: kas meil on õigus omistada 19. sajandil elanud inimestele praegust teadmist, et ka jää võib moodustada kontinendi? Vastusest sellele küsimusele sõltub, keda pidada Antarktise mandri avastajaks, või ei tohiks sellele küsimusele teadusajaloolisest vaatenurgast üldse ühest ja selget vastust anda. Aga sel juhul — kas me räägime siis eimillestki?
Järgnevas artiklis püstitabki keelefilosoofia korüfee Keith Donnellan küsimuse, kuidas „ajaloolise seletuse teooriaks“ nimetatud osutusteooria võiks toime tulla ühe peamise Bertrand Russelli mainitud mõistatusega, mis seisneb selles, et paljudes olukordades näivad rääkijad osutavat mitteeksisteerivale. Lahenduseni püüeldes lükkab autor tagasi Russelli jt vaate, mille järgi on pärisnimed ühel või teisel viisil kirjeldust asendavad, neid varjavad surrogaadid. Oluline on ka see, et ajalugu, millele ajaloolise seletuse teooria viitab, ei ole mitte nime kasutamise ajalugu. „Ajaloolist“ kasutatakse siin kõige laiemas võimalikus tähenduses; et kõike räägitut saab rakendada ka juhtudele, mil nime kasutades osutatakse näiteks kellelegi, kes on ikka veel olemas, kellelegi, kes on äsja ruumist väljunud, või kellelegi, kellega ollakse parajasti ühes seltskonnas. Teisisõnu, „ajalooline seletus“ võib hõlmata kui tahes lühikest ajavahemikku.
Peamine idee on selles, et kui kõneleja kasutab nime kavatsusega osutada indiviidile ja preditseerida midagi selle kohta, siis edukas osutus leiab aset juhul, kui leidub indiviid, mis vastab ajalooliselt õigele seletusele, kes see on, kelle kohta kõneleja kavatseb midagi preditseerida. See indiviid on siis osutuseks ja esitatud väide on tõene või väär olenevalt sellest, kas tal on predikaadiga tähistatud omadus. Ja selleks, et teada saada, millised on käsitletava osutusteooria korral nimesid sisaldavate olemasoluväidete tõetingimused, sõnastab Donnellan küsimuse: „Milles seisneb meie teooria kohaselt predikatiivses väites esineva pärisnime osutuse luhtumine?“ ja vastab, et see juhtub siis, kui nimekasutuse (mille eesmärgiks on osutada) ajalooline seletus lõpeb sündmusega, mis välistab igasuguse osutatu tuvastamise, ehk tõkkega. Sellest lähtuvalt pakub autor välja tõkke mõistele tugineva reegli: Kui N on pärisnimi, mida on kasutatud predikatiivsetes väidetes kavatsusega osutada mõnele indiviidile, siis „N-i ei ole olemas“ on tõene siis ja ainult siis, kui nende kasutuste ajalugu lõpeb tõkkega.
Ka John Perry kaitseb Donnellani seisukohti ning ühtlasi arendab nendele tuginedes oma teooriat. Tema väitel saavad lausungid olla tõesed või väärad singulaarpropositsioone väljendamata — nad hoopis kas vastavad või ei vasta oma võrgustiku tõetingimustele. Ja lõpuks teeb ta oma „öeldu“ käsitluse vastavalt ümber. Tema väidete väljaarendamise võtmemõisted on võrgustiksisu ja tõkked. Võrgustikud on midagi Donnellani ajalooahelate sarnast. Võrgustiksisu teeb selgeks, milline peab maailm veel olema, et lausung oleks tõene, kui tähendus, kontekst ja andmed selle kohta, millised võrgustikud rakendatavat nimekonventsiooni toetavad, on ette antud. „Osutamatuse“ puhul ajab suhe sama võrgustiku hallatud osutusega lausungite ja sama võrgustiksisuga lausungite vahel ära osa sellest asjast, mille tavaliselt ajab ära sama osutatava ja sama osutussisu olemasolu. Mis puutub tõketesse, siis tõstavad need alternatiivse sisu sellise ainestiku staatusesse, millega nõustuda või mille suhtes lahkarvamusele jääda. Kummatigi on Perry veendunud, et mitte ainult seda tüüpi tõkked, mille üle Donnellan mõtiskles, pole selleks suutelised. Mitte ainult osutussisu puudumine, vaid ka osutussisu asjakohatus võivad tee tõkestada. Me teeme peatuse, et otsida keskendumiseks alternatiivset sisu isegi siis, kui mingi osutussisu on küll olemas, aga see ei suuda selgitada kõnealuse väite asjakohasust.
Ilukirjanduse osas esineb seekord Rudolf Reiman (1893–1957), unarusse jäänud luuletaja, kelle loomingus on paljugi avastamisväärset; saateartikli on kirjutanud Filip Laurits. Arvustuste rubriigis vaatleb Laurits Leedjärv Uno Veismanni raamatut Ilmaruumi künnisel. Vahelduseks tekstidele saab imetleda Tõnis Vindi sulejoonistusi eksliibristele.
Numbri lõpus nagu ikka ilmuvad järjejutuna (31. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.
