Paraku on seegi kord oht suur, et valimiskampaania keskmesse tõusevad pigem EL-i välised teemad. Esiteks, sisepoliitilised jõuvahekorrad on viimase paari aastaga sedavõrd palju muutunud, et Euroopa Parlamendi valimised tõotavad kujuneda 2015. aasta Eesti riigikogu valimiste eelprooviks. Teiseks, ainult Euroopa-teemadega on keeruline rahvast valima meelitada. Mullusuvise Eurobaromeetri küsitluse järgi oli ainult 35% Eesti elanikke Euroopa asjadest huvitatud. Võrdluseks: Soomes oli huvitatuid 57% ja EL-is keskmiselt 43%. Samal ajal paistavad eestlastel olevat ka mõned helesinised euro-ootused: küsimuses, kas 2025. aastal on EL-i kodanikud praegusega võrreldes Euroopa asjadesse rohkem kaasatud, kuulusime 47%-ga sellesse väitesse rohkem uskuvate riikide gruppi. Huvitav, kuidas see kaasatus peaks kasvama, kui me läheme eurovalimistel hõlpsasti sisepoliitilise trollimise õnge?

Europarlamenti tuleb Eestist saata inimesed, kes suudavad otsustavates küsimustes EL-i tasemel hästi kaasa rääkida. Seni on europarlamenti suhtutud pigem kui kohta, kuhu saadetakse veteranpoliitikud, kes otsivad rahulikumat elu. Nõnda ei pea jääma. Näiteks Eesti parteidest esimesena oma kandidaadid teatavaks teinud Keskerakonna nimekirjast leiab ea ja asjalikkuse poolest küllalt erinevaid inimesi. See väärib rõhutamist, sest eelseisvatel valimistel kasutatakse avatud nimekirju: pärast valimistulemuste selgumist reastatakse erakonna kandidaadid ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule ja mandaadi saab kandidaat, kes kogus rohkem hääli.