Uuringut esitleti avalikkusele ja loomemajanduse arenduskeskustele 23. septembril 2013 Eesti arhitektuurimuuseumis ning 7. novembril tutvus sellega lähemalt ka vabariigi valitsus, kelle tegevusprogramm aastaiks 2011–2015 käsitleb loomemajandust läbiva teemana ning kirjeldab mitmeid loomemajanduse kaudu tekkivaid lahendusteid Eesti majanduse edendamiseks. Uuring pakub argumentatsiooni ja andmeid nii uue perioodi 2014–2020 üldisema planeerimise kui ka üksikute artiklite jaoks.

Aasta 2003 2007 2011
Töötajate arv 19 8919 8 27 951 29 200
% hõivatutest 3,4% 4,3% 4,8%
Ettevõtete ja asutuste arv 2 307 4 921 7 066
% ettevõtetest 6,3% 9,4% 11,4%
Kogutulu (mln €) 608 1 143 1 067
% SKP-st 2,8% 2,9% 2,7%

Tabel 1. Eesti loomemajanduse põhinäitajad kolme uuringu põhjal

Nagu alati, pakub seegi uuring erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Kui läbi mitme uuringu jätkub absoluutarvude lineaarne kasv (loomemajanduse puhul nt töötajate arv, osakaal kõigist hõivatutest ning ettevõtete arv), tundub edulugu vaieldamatu. Ent kui lisada, et sektori kogutulu on võrreldes eelmise uuringuga veidi kahanenud, on oluline arvestada ka konteksti, et kahe viimase uuringu vahele jäävad majanduskriisiaastad, kus loovusega seotud alade saatus oli finantseerimisel nii avaliku kui ka erasektori poolt sageli last in, first out (viimasena sisse, esimesena välja).

Loomemajanduse alavaldkondades olid kriisi mõjud siiski kohati väga erinevad. Olulist mõju avaldab siinkohal seotus avaliku sektori finantseeringutega, mis viimati sai kaardistatud 2011. aastal aitas paljusid, ent oli samas vahepeal kärbitud ja osalt isegi väiksemaks kui eelneva kaardistuse aastal (2007). Enim on saanud avalikult sektorilt toetust põhitegevuseks raamatukogud (üle Eesti), ringhääling (eeskätt ERR), etenduskunstid (teatrid üle Eesti) ja muuseumid, vähem muusika ja film. Väga oluline on märgata, kuivõrd suure osakaalu kogutulust moodustab näitest etenduskunstide puhul summad, mis ei pärine avalikust sektorist – need on eelkõige omatulu ja vähemal määral ka erasektori sponsorlus. Resümee: loomemajanduse käekäik ei olene puhtalt riigi toetustest, sest erasektori ja omatulu roll on pidevalt kasvanud. Turunduses ja omatulu teenimisel on näiteks Eesti teatrid olnud väga tõhusad ja leidlikud, olles nii eeskujuks sageli sootuks kasumlikumatele tööstusettevõtetele.

Tabel 2. Loomemajanduse kogutulu ja avaliku sektori toetused 2011. aastal

Tabelist on näha, et kaks alavaldkonda pole riigilt toetusi saanud – neist on reklaam kahe viimatise uuringu võrdluses kõige enam oma tulusid kaotanud (–29%) ja meelelahutustarkvara kõige enam kasvatanud (+62%). Järelikult ei saa unustada ka arengufaasi, kus iga alavaldkond asub. Suurte kasumite aeg ongi reklaamiäris selleks korraks mööda saanud, aga mänguarendajate õuele on see alles saabunud.

30 000 hõivatut

Edasiste tegevuste planeerimiseks kõige kõnekam tabel sisaldab kolme uuringu põhjal selliseid suhtarve nagu tulu ettevõtte kohta, keskmine töötajate arv ettevõttes ja tulu töötaja kohta. Näeme, et loomemajanduse sektori ettevõtted ja asutused on liiga väikesed ning nende tegevus killustatud, mis takistab investeeringute tegemist ja ekspordivõimekuse kasvu. Masuaja mõõnaperiood ettevõtete tulude ja töötajate arvukuse osas oli seepärast loomemajanduses ka tõsisem kui teistes majandussektorites. Samas on nüüdseks kriisist auga välja tuldud ning näiteks tööhõive puhul on loomemajandus Eestis sama oluline kui metsa- ja puidusektor, mille tähtsuses kahtlejaid ilmselt ei leidu – nimelt on mõlemas sektoris ligi 30 000 töötajat (2011. aasta seisuga).

Enne välisturgudele pürgimist on vaja kodus konkurentsivõimelisemaks kasvada. Järelikult peab riik sektori arengu suunamisel taotlema mitte enam niivõrd uute ettevõtete lisandumist turule (see mõõdik ei kao, kuid muutub teisejärguliseks), kuivõrd eeskätt olemasolevate ettevõtete vahelist tihedamat koostööd, ühekordsetest projektidest kuni ühinemisteni välja. Seejuures peaks koostöö hoogustumine toimuma kolmel tasandil: loomemajanduse alavaldkonna (nt arhitektuuri) siseselt, eri alavaldkondade vahel (nt muusika ja meelelahutustarkvara) ning sektoriüleselt (nt töötlev tööstus ja disain).

Tabel 3: Loomemajanduse ettevõtete tulu ja töötajate arvu muutus alavaldkonniti ning võrrelduna Eesti ettevõtete keskmiste näitajatega (kolme uuringu põhjal).

“Räägi inimestega!”

Kuidas seda saavutada? Ühe või teise sihtrühma koolitused ongi vajalikud selleks, et selle sihtrühma liikmetel täieneks taustateadmised ning kujuneks välja kindlad eesmärgid ja ettekujutus, mida nad soovivad saavutada. Eelkõige aitab koostöö kujunemisele kaasa aga erinevate sihtrühmade toomine n-ö igapäevasest mullist välja omavahel otse suhtlema. See on kummaline fenomen – väikeses Eestis, kus justkui kõik tunnevad kõiki, on keeruline erinevate elualade inimesi omavahel professionaalsetel teemadel suhtlema saada. Kui aga juba suhtlema hakatakse, leitakse kiirelt ühised kooliaastad, tuttavad või hobid. Niisiis, loomemajanduse edasise edendamise põhivalem on “räägi inimestega!”.

Peatuks lühidalt ühel loomemajandust kummitaval juurprobleemil, mis pärineb haridussüsteemist. Humanitaarerialade inimesi iseloomustab kõrge loomepotentsiaal ja emotsionaalne intelligentsus, kuid samas on nende väljaõpe olnud olulisel määral individuaalse iseloomuga ja üksikisiku rolli (üle)tähtsustav nii sisus kui ka vormis. Seepärast mõistavad nad sageli teoorias küll meeskonnatöö olulisust, kuid ei valda piisavalt selle korraldamiseks vajalikku metoodikat. Ansamblimängu õpetus on jäänud napiks.

Sama probleemi järgmine tasand: kui loovisikuid õpetavad kõrgkoolid ei suhtle aktiivselt oma õppurite tulevaste tööandjatega ning ei võta õppetegevuse kavandamisel arvesse nendelt laekuvaid signaale, on tulemuseks väikese Eesti jaoks lubamatu inimkapitali raiskamine (mis on palju tõsisem probleem kui finantside kaotsiminek). Kannatajaks jäävad noored ja andekad inimesed, keda on õpetatud tegema “kunsti kunsti pärast” ja kellesse on kodeeritud kogu ülejäänud eluks pesuehtne omandatud abitus, millest ülesaamine jääb nende isiklikuks probleemiks. Riigilt kalli väljaõppe saanud ja heade looduslike eeldustega tippspetsialistid, kes peaks Eesti edule andma oma väärtusliku panuse, jäävad hoopis töötuks, sest tööandjail pole nende oskuste ja hoiakutega midagi peale hakata. Nõnda jäävad sündimata paljud kultuurisaavutused, aga ka loomemajanduse edulood nii kodusel kui ka rahvusvahelisel tasandil.

Võti peitub kommunikatsioonis

Kirjeldatud probleemi lahenduse võti on taas kommunikatsioonis – erinevate sihtrühmade omavahelises sidustumises, mis algab valmisolekust ja vajaduse teadvustamisest ning on parim ravim ühiskonna killustumisest sündivatele hädadele. Eestlaslikult passiivne ootelejäämine, et teine pool teeks lähenemiseks esimese sammu, on seejuures vale. Alati.

Vahetu inimestevaheline suhtlemine aitab rohkem kui meediareklaamid ja riiklik teavitustöö kaasa sellelegi, et mõistetaks selgemalt nii loomemajanduse olemust kui ka selle võimalusi lisandväärtuse suurendamisel. Inimene on emotsionaalne olend, kellele meeldib uskuda, et tegelikult ta mõtleb ratsionaalselt. Seepärast on ka majanduslike argumentide tutvustamiseks ja kehtestamiseks vaja emotsionaalset lansseerimist. On hea, kui üks ettevõte võib küsitluse najal väita, et nende kliendirahulolu on kasvanud. Veel parem aga, kui leidub kliente, kes sõpradele nii otsesuhtluses kui ka Facebookis selle ettevõtte tooteid-teenuseid siiralt soovitavad.

Ühtlasi aitab vahetu suhtlus kõige tõhusamalt ületada eelarvamuslikke mõttebarjääre, mis pärsivad loomemajanduse edenemist (sellest kirjutab selles Kaja numbris Jorma Sarv). Nii näiteks peavad paljud majandustegelased loomemajandust kultuuritegelaste poolt ühiselt üleshaibitud meediamulliks, et “mittetootvasse” kultuurisfääri rohkem raha pumbata. Samas suhtuvad need samad kultuuritegelased ise loomemajandusse tõrjuvalt, sest näevad selles katset vahetada ajatud väärtused ajalikuks peenrahaks. Poliitiliste otsustajate seas leidub mõlema arusaama esindajaid, aga võib kohata neidki, kes peavad tõsimeelselt loomemajandust kultuuripoliitika moodsaks ja ainuõigeks käsitluseks.

Vaja on leidlikkust ja järjepidevust

Siin peitub ühtlasi loomemajanduse jaoks suurim risk lähiaastatel – see justkui polekski päriselt kellegi “oma” peale kitsa ringi spetsialistide, kes ühiste veendumuste kõrval jagavad ka faktipõhiseid teadmisi, kuivõrd loomemajandus võiks reaalselt olla üks majanduskasvu mootoreid. Kui aga pealiskaudne ning konstantselt uut ja värsket lähenemist otsiv avalik arvamus väsib (või väsitatakse liigse ideoloogilise vahukloppimisega) loomemajandusest, siis heidetakse see diskursus koos pesuveega välja just hetkel, kui oleks aeg hakata pärast aastatepikkust külvamist ka esimesi kopsakamaid vilju lõikama.

Loomemajanduse edasine kommunikatsioon võiks olla aktiivselt mõõdukas – leidlik ja järjepidev, et kõigil olulistel sihtrühmadel meeles püsida, aga samas mitte liiga massiivne, et mõjuda pealesurutuna. Parim lahendus ongi ilmekate edulugude ja eduelamuste levimine inimestevahelisi mitteametliku suhtluse kanaleid pidi. Selleks soovin kõigile kolleegidele-edastajatele parasjagu suurt eelarvet, mis võimaldab teha olulisi tegevusi ning samas ei lase ette võtta mastaapseid rumalusi. Eelkõige soovin puhanud pead, töörõõmu ja järjepidevat nutikust koostöös ühiste eesmärkide poole liikumisel.

“Eesti loomemajanduse uuring ja kaardistus” materjalid veebis: http://www.eas.ee/et/eas/uuringud/ettevotlus


Järeldusi loomemajanduse uuringust kommunikatsiooni vaatevinklist

Eero Raun, EAS-i ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse nõunik

Kui loomemajandus oleks lühiajaline trenditeema, nagu on Eestiski kõheldud ja kaheldud, näitaks see juba vaibumise märke. Trendide elutsükkel praeguses infoküllases maailmas ongi ju vaid paar aastat. Ent vastupidi, pigem ollakse loomemajandusega kui võrdväärse majandussektoriga teiste seas harjutud ja sellega seostatakse üha enam lootusi. Esiteks soov leida Eesti ettevõtlusele uusi kasvuallikaid maailmamajanduses toimuvate struktuurimuudatuste taustal. Teiseks, et kehtestada ja tutvustada Eestit arenenud riigina, mis pakub tootmisega seotud loomingulisi teenuseid (tootearendus, projekteerimine, disain, turundus). Kolmandaks lootuseks on saavutada seeläbi väärtusahelates tulusam positsioon. Teadlikul liikumisel lootuste täitumise suunas vajame hulgaliselt kommunikatsioonitegevusi. Nende kavandamisel on palju abi sellest, et sektorit on seni riik arendanud õiges järjekorras: esmalt baasuuringud, seejärel strateegia koostamine ning selle põhjal tegevuste elluviimine.


Lugu ilmus kommunikatsiooniajakirja Kaja viimases numbris. Vaata ka http://kaja.aripaev.ee/

Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.

Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.