Hoffman on parim valik. Oli aeg, mil tema keskmiseks nimeks oleks sobinud Käsikiimlus. Vaadake tema CV-d. Peale selle, et ta on viimase 15 aasta jooksul mänginud paljudes tipptasemel ja trööstitutes filmides, torkab silma veel üks muster. Filmis „Õnn” mängib ta düsfunktsionaalset hälvikut, kes helistab võõrastele inimestele ja samal ajal masturbeerib ning peab ennast maailma kõige vähem ihaldusväärseks meheks. Filmis „Boogie Nights” on ta õnnetu sabassörkija, kelle õllekõht ripub oranži tagi alt üle liibuvate teksašortside ja kes on lootusetult armunud pornotähte Dirk Digglerisse. Siis on veel „Armastusest joobunud”, kus Hoffman mängib telefoniseksiäriga tegelevat koletislikku väljapressijat, „Suur Lebowski”, kus ta mängib rikkuri groteskselt naeru lagistavat assistenti ja talle Oscari toonud „Capote”, kus ta mängib suurepäraselt Truman Capote’t. Pudikeelset ja nartsissistlikku tegelast, kes ennast samal ajal tajutavalt põlgab.

Loe edasi, mida varalahkunud näitleja oma rollidest ja narkosõltuvusest jutustab.