Loomulikult peabki sportlane end kaitsma, kuid rahvusvahelised spordiorganisatsioonid peavad tagama, et kõik võistlejad, ning eriti võitjad, järgisid "ausa spordi reegleid", nagu ka Kristina oma avalduses kirjutab.

Kristjan Port tõi õigesti välja, et dopinguvastane võitlus on jõudnud täiesti uuele tasemele: enam ei piisa sellest, kui suudad "puhtalt" proovist läbi saada vahetult peale võistlust, vaid piltlikult öeldes tuleb puhtaks jääda elu lõpuni. See on "nähtamatute" dopinguainete väljatöötajatele kardetavalt juba kontimurdvam ülesanne, sest kontrollijad saavad mitu aastat lisaaega, et patustajatele jälile jõuda.

Iga sportlane peab arvestama, et teda kahtlustatakse dopingus absoluutselt kogu aeg: muidu ei oleks ju mõte sportlasi kogu aeg kontrollida. Seetõttu on Kristina Šmigun-Vähi pettumine põhjendamatu. Keegi ei ole teda "mudaga üle valanud" nagu ka Andrus Veerpalut mitte. Sportlane on nagu poliitik: kui tahad jõuda tipp ja olla tipus, siis selle juurde käib sportlase puhul alaline dopingukahtlus ning poliitiku puhul alaline kriitika.

Mõneti on kurb, et Eesti avalikkus ning asjasse puutuvad isikud elavad täiesti erinevas inforuumis: ROKi taaskord salajane kiri saabus Eestisse juba 6. detsembril ehk kaks kuud tagasi!

Ma ei usu, et ükski rahvusvaheline spordiorganisatsioon julgeb või tahab ühtegi sportlast laimata. Mind häirib, et Eesti avalikkus ei tea taaskord mitte ainult "kogu tõde", mis enamus juhtudel jääbki varjule, vaid teab palju-palju vähem, kui osad inimesed teavad. 

Mulle tundub, et kahe kuu pärast teame sellest loost oluliselt rohkem kui täna, mida mõned inimesed Eestis juba teavad. Samas pole ma veendunud, et ma tahan neid asju teada.