Andrei Hvostov: Elu pärast Annleenat

LP palus mul kirjutada jätkuloo eelmisel aastal ilmunud artiklile „Minu elu Annleenaga”. Vastata küsimusele: mis on pärast seda muutunud?

Muutunud on palju ja ühtlasi mitte midagi. Sellest, mis on „palju”. Minu lugu sai kõvasti kajastust ja mingil hetkel avastasin, et minust on saanud justkui poolekspert omastehoolduse valdkonnas. Mida ma ometigi pole. Sain vaid neli ja pool aastat teha vaatlusi põrgu eeskojas. Jälgida, mis juhtub inimesega, kes on jäetud voodihaigega täiesti üksi. Nõrgad surevad ise või lähevad hulluks, ellu jäävad ainult tugevad.

Teateid elust. Minu sõbrad jälgivad ühte perekonda, mis koosneb umbes 40-aastasest poissmehest ja tema emast, kes on muutunud vanadusinvaliidiks. Emme-poja suhe on korraga ümber pööratud. Emme hoolitses kõik need aastad oma lapse eest, seisis nagu müür, mis turvas pojakest maailma kurjuse eest.

Nüüd peab poeg seda rolli täitma ema puhul.

Aga ta ei suuda seda koormat kanda. Nende korterist kostab aeg-ajalt hirmsat karjumist. Mu sõbrad on nõutud, ehmunudki. Peaks nagu midagi tegema? Aga mida