Akadeemia nr 3 (300): kuidas teada kõike?

Akadeemia on 25 aasta jooksul astunud teadmisotsingu radadel 300 sammu, üllitanud 300 numbrit. Ehk peaks siis just nüüd küsima: kuidas teada kõike?

Indrek Peedu nendib, et mida rohkem lisandub teadmisi, seda kiiremini kasvab sellega käsikäes puudulikkuse taju. Ideaal on muutunud teadvustatult saavutamatuks. Konflikt ideaali ja inimelu võimaluste vahel on tinginud olukorra, kus lahenduseks näib olevat vaid kitsas spetsialiseerumine. Aga huvitaval kombel on spetsialiseerumine just sedaviisi, katsena haarata teadmise kogutervikut lühikeste juppide haaval, toonud kaasa teadmistehulga plahvatusliku kasvu. Katsed spetsialiseeruda, lugeda masingliku kõikehaaravusega, ehitada üles keerukaid märkmeaparatuure ja otsingumootoreid, kasutada indekseid, entsüklopeediaid — kõik need on mõneski olulises mõttes inimese katsed suhestuda tolle teadmisideaaliga, selle potentsiaaliga, milleni soovitakse jõuda, milleni oma idealiseeritud loomuses ja võimekuses justkui peaks jõutama. See käib üle mõistuse, kuid siiski ei vabasta kõigeteadmise teadvustatud võimatus ühtki inimest selle poole püüdlemast, ja kui keegi tõesti teataks, et ta on loobunud, vaadataks teda kas põlguse või härda kaastundega, mis saab osaks inimestele, keda peetakse eluraskuste käes murdunuks.

Erandjuhtumina täielikust teadmisest võib siinkohal mõelda veel prohvetite ja prohvetliku teadmise peale. Näiteks nunn Theososti artikli pealkiri „Tuleb aeg, kui mingisugune lõng vöötab kogu maailma“ pärineb 18. sajandil elanud munkpreestrist märtrilt Kosmaselt Aitooliast. Tema varasemad biograafid ja tõlkijad on näinud selles prohvetlikku ettekuulutust telefonile, aga kui seda mõtet edasi arendada — saab ju lõngast kududa võrgu —, siis võime juba rääkida ka internetist. Autor usub, et üks tabavamaid soovitusi, mida tasub tähele panna nii üldiste lugemisharjumuste kui ka interneti infootsingu puhul, pärineb pühalt Basileios Suurelt. See on Basileios Suure manitsuskõne noortele, kuidas nad võiksid kasu saada antiikautorite teostest ja paganlikust teadusest. Kristlasest kirikuisana pidas ta loomulikult kõige olulisemaks kristlikku kirjasõna: pühakirja ja kristlike autorite teoseid. Selleks aga, et saada küpseks pühade kirjade saladustesse tungima, pidas ta tarvilikuks teritada vaimu klassikalise kirjanduse najal: Teie ei pea — andes mõistuse kui laeva tüüri nende meeste (ehk siis antiikautorite) kätte — järgnema, kuhu nad iganes juhivad, vaid neist vastu võttes nii palju, kui on kasulik, peate ka teadma, mis tuleb jätta kõrvale. Tänapäeval võiks siin näha ka soovitust omada kriitilist meelt ja vahetegemisvõimet ning võib-olla mitte järgneda igale helendavale lingile.

Anomaalne, kuid isemoodi tervistav lugemisharjumus kestis nõukogudeaegses Eestis 1950. aastate teisest poolest kuni 1990. aastate alguseni. Selle üheks tunnuseks olid näiteks emakeelse trükisõna tohutud trükiarvud. Paljude kirjanike tuntus eestlaste hulgas ulatus 80–90 protsendini, teoste olemasolu kodus 60–80 protsendini eestlaskonnast. Peeter Vihalemma esitatud arvnäitajad räägivad iseenda eest: aastatel 1979–1984 luges ilukirjandust vähemalt kord nädalas 57% eestlastest, aga mitte-eestlaste hulgas oli see näitaja veelgi suurem — 64%. 2011. aastaks oli olukord muutunud, eestlastest ilukirjanduse lugejaid leidus 24%, mitte-eestlastest 25%. Lausa dramaatiliselt on vähenenud raamatute ostmine: aastatel 1979–1984 tegid eestlased kirjasõnale kulutusi regulaarselt, ja vähemalt kord kuus 62%, kuid 2011. aastal vaid 6%. Nõukogudeaegset väga suurt raamatunõudlust eestlaste hulgas võib käsitada erandliku nähtusena, mis oli põhjustatud mitmest tegurist. Esiteks sellest, et omakeelne kultuur toimis eestlaste jaoks integreeriva mehhanismina, mis vastandus totalitaarsele poliitilisele ja ideoloogilisele süsteemile ning korvas poliitilise ja majandusliku aktiivsuse takistatust. Teiseks, raamatute prestiiž oli väga kõrge ja hind madal, mistõttu oli tekkinud laialdane rahuldamata nõudlus, raamatute defitsiit. Iseseisvuse taastamise ja n-ö normaalse kapitalismi väljakujunemise järel astusid tegevusse läänemaadele juba 20–30 aastat varem iseloomulikud kultuurimehhanismid: kõrgkultuuri ja populaarkultuuri tugev eristumine, raamatunõudluse üldine langus, paljude rahvakihtide loobumine lugemisest ja paljude inimeste raamatuhuvi piirdumine vaid meelelahutuslike menukite ning praktiliste tarberaamatutega. Eriti tugevasti on langenud huvi tõsisema, nõudlikuma ilukirjanduse vastu. Samas ei paku e-raamat praegu veel Eestis trükitud raamatule tõsist konkurentsi, kuid võib seda teha juba mõne aasta pärast, arvestades Eesti kõrget internetiseeritust ning digitaalmeedia laialdast levikut.

Igasugune vähenemine või vähesus märksõnadena väetab viletsat enesetunnet. Statistikaameti uue rahvastikuprognoosi kohaselt väheneb seniste trendide jätkudes Eesti rahvaarv umbes 30 järgmise aasta jooksul negatiivse loomuliku iibe ja välisrände saldo tõttu 125 000 inimese võrra ning 2040. aastal elab Eestis 1 195 000 inimest. Teadvustades, et Eesti majanduse pikaajaline probleem on meie rahvaarv, pakub Robert Kitt vastukaaluks viletsusele oma visiooni Eesti majandusest — vähese vaesuse ja hajutatud riskidega. Lahendus on äärmiselt keeruline ja kompleksne. Entusiasmi võib ammutada tõdemusest, et Eesti ei ole veel banaanivabariik: me toodame ja müüme palju erinevaid kaubagruppe ning peamiselt oma lähinaabritele. Banaanivabariik on praegu ohtlikum olla kui kunagi varem. Mida vähem kaubagruppe ehk mida suurem sõltuvus „banaanidest“, seda madalam on üldiselt inimeste elatustase. Väikeriigi strateegiline ülesanne on hoida ennast „banaanide“ eest. Seda saab teha, hajutades tootmise ja ressursid võimalikult paljude tegevusalade vahel. Kuid Eesti 30 000 töötut ei huvitu väga majanduspoliitikast. Sama võib väita osa miinimumpalka teenivate inimeste kohta. Järelikult peaks vaesuse ökonoomikat silmas pidades majandus olema hajutatud ka töö keerukuse skaalal, et võimaldada tööd ja palka väiksema ettevalmistusega ning seega vähem tasustatud inimestele. On ütlematagi selge, et Euroopa Liidu abirahadele toetuval majandusmudelil pole tulevikku ning mida varem me iseseisvume, seda parem on see pikaajalisele arengule. Seejuures on Eesti majanduse tulevikuvisiooni keskmes ettevõtja, kes ise otsib endale võimalusi. Riigi roll ei ole sekkuda ülalt alla majandusarengusse ega ettevõtjatele tegevusvaldkondi ette kirjutada. Riigi osa on luua keskkond ettevõtluseks ning toetada võimaluste piires uuendusi. Me peame olema avatud maailmale, kuid me ei saa võtta ühtegi riski, mis seaks ohtu meie kultuuri ja keele olemasolu.

Ideed keelest, rahvast ja maast tunduvad meile vägagi tuttavad, kui mõelda Frederi (prantsuspäraselt Frédéric) Mistrali (1830–1914) ühiskondlikule tegevusele ja lugeda tema luulet. Mitmed Mistrali biograafid on leidnud, et ilma tema loominguta, ilma tema organiseeriva energiata oleks provansi keel tänapäeval surnud muuseumikeel. Tema suurim teene ongi see, et päästis hävingust Lõuna kunagise, 11.–13. sajandil trubaduuride luules õilmitsenud kultuurkeele jäänuki. Mistrali loomingu kõrge kunstiline eeskuju ja ideestik on mõjutanud Provence’is kümneid järgmiste põlvkondade luuletajaid — kes ise on mõistagi olnud või on prantsuskeelse hariduse saanud prantslased! — end väljendama ajapikku üha ohustatumaks muutuvas esivanemate kodukeeles. Mistral õhutas vastu seisma Suurest Prantsuse revolutsioonist peale kõigi režiimide poolt „progressi nimel“ aetud keelelis-kultuurilise ühtlustamise poliitikale. Ta lähtus veendumusest, et igal rahval ja rahvakillul on õigus kõnelda oma keelt, et iga rahvas kuulub kokku oma maa ja selle looduskeskkonnaga, mida eellastelt päritud traditsioonide tarkuse valguses kõige paremini hoida ja kasutada osatakse, see aga on lõpuks kasulik kogu riigile. Mistrali luulet on tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Merike Riives.

Epohhiloovast revolutsioonist, ehkki veretust, ei pääse ka järgmise teksti puhul, kui Jüri Lipping võtab tsesuuri mõistet käsitledes alustuseks vaatluse alla Kanti transtsendentaalse pöörde, mille tagajärjel tekkis ületamatu lõhe meelelise loodusmaailma ja ülemeelelise kõlblusmaailma vahel. Sellega kaasnes ka ajakäsituse radikaalne teisenemine, mida on tabavalt väljendanud Hamleti kuulsad sõnad „aeg liigestest on lahti“ — inimese olemasolu põhjapanevaks tunnuseks saab tema ajalikkus ehk lõplikkus. Kanti-järgset filosoofiat tulebki mõista eeskätt katsena see lõhenenud, kahestunud inimlik teadvus taas kokku panna, üheks tervikuks sünteesida. Selles kontekstis vaetakse Friedrich Hölderlini tsesuurimõistet: tema määratles tsesuuri (tragöödia struktuuriga seoses) „kontrarütmilise katkestusena“, seiskumisena, hingetõmbepausina sündmustiku rütmilaadses kulgemises, mille tulemusel “aeg lakkab riimumast” — algus ja lõpp, enne ja pärast, minevik ja tulevik ei lähe enam kokku, nad ei ühti. Nii annab klassikaline arusaam ajast kui ringliikumisest maad aja puhtale, otsatule sirgjoonele, millel modernne inimene (kui aja teadvus) on määratud lõpmatult kulgema. Lõpetuseks visandab Lippingu tekst teatava perspektiivi, kuidas käsitada filosoofia ja tragöödia vahekorda, ning üritab näidata, miks ja kuidas võiks traagilisuse kogemus ja tsesuurinähtus toimida filosoofilise alternatiivina inimese loomuse mõistmisel ja inimliku olukorra mõtestamisel.

Silmapaistva eesti keeleteadlase, radikaalse keelereformi kavandaja Johannes Aaviku (1880 Saaremaa – 1973 Stockholm) iseloomu aitab mõista tema 235-leheküljeline päevik, mida ta pidas aastatel 1916–1929. Olavi Pesti meelest võiks isegi väita, et Aavik on üks vastuolulisemaid intellektuaale kogu Eesti mõtteloos. Ta oli üks esimesi, kes juba Esimese maailmasõja keskpaiku avalikult Eestile iseseisvust nõudles, kuid Eesti Vabariigi algusaastail leidis, et iseseisvus on saavutatud liiga vara, kuna rahvas ei ole selleks veel vaimselt küps. Ühelt poolt oli tal perfektsionistina tungiv soov ühiskonda ja kultuuri (enda arvates) täiuslikuks muuta, teiselt poolt oli ta aristokraatlike kalduvustega eraldatuse ja turvalisuse otsija. Hingelt ja iseloomult konservatiiv, kujunes ta eesti kultuuriloo üheks kõige ägedamaks revolutsionääriks. Ühelt poolt oli tal väga kõrge enesehinnang, teisalt tundis ta end kohmetult ja mõnikord tõrjutuna. Ta otsis ideaalset inimlikku lähedust ja samal ajal vastandas end Eesti haritlaskonna enamikule. Ta poliitilised vaated olid mõneti kõikuvad, kuid ta jäi alati truuks parempoolsele rahvuslusele. Küll egoist ja mugavuse ihaleja, muretses ta pidevalt eesti rahva ja kultuuri saatuse pärast. Kriminaalromaane nautides korraldas ta samal ajal kirjandusklassika tõlkimist ja väljaandmist. Ta oli pragmaatikust idealist ja ebausklik ratsionalist.

Arvustuste osas sõelub Ain Raal Marju Kõivupuu mõtteid eesti rahvameditsiinist, Jüri Engelbrecht ja Toomas Kiho rehkendavad Juhan Aru, Kristjan Korjuse, Elis Saare Matemaatika õhtuõpiku juures.
Ei puudu ka järjejutt — 33. osa informatsioonikokkuvõtteid Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).

Tõepoolest, 25 aasta jooksul oleme ilmutanud aukartust ärataval hulgal kirjutisi auväärsetelt autoritelt — 300. numbris on osa neist pildiks joonistanud Ardo Sägi.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.

Ja mis kõige tähtsam: 1.–31. märtsini saab vormistada aastatellimuse vaid 10 euro eest! Tellige: http://www.tellimine.ee/akadeemia25 või telefonil 6177717 (märgusõna Akadeemia25).