Eerik-Niiles Kross: Kas homme algab sõda?
Praha ülestõusu mahasurumine, Türgi invasioon Küprosele 1974, Horvaatia sõda Serbia vastu 90ndate alul ja Kosovo iseseisvusvõitlus on kõik siiski pigem "relvastatud konfliktid" või ühe riigi sõjalised operatsioonid rahvaliikumiste vastu. Isegi 2008 aasta Vene-Gruusia sõda üritatakse sageli kvalifitseerida "piirkondlikuks konfliktiks", kus põhiküsimus oli kontroll vaidlusaluse territooriumi üle. Ükskõik, kas pidada mõnda Teise maailma järel Euroopas puhkenud relvakonflikti sõjaks või mitte, on selge, et juhul kui Venemaa ründab järgmisel nädalal konventsionaalarmeega Ukrainat on tegemist suurima sõjaga, mida meie tsivilisatsioon on viimase pea 70 aasta jooksul näinud.
Läinud nädala jooksul on Lääs üritanud üha murelikumalt pingeid leevendada. Obama, Merkel, Cameron, Hollande ja teised riigijuhid on üksteise järel helistanud Putinile ja üksteise järel tõdenud, et "erimeelsused jäävad" ja et "Venemaa mõistab olukorda teisiti". ÜRO Julgeolekunõukogu külma sõja hõngulised kriisikoosolekud ning USA ja Vene välisministrite vestlused pole toonud vähematki pingeleevendust. Vastupidi, Venemaa on tänaseks koondanud Ukraina piiride taha umbes 100 000 meest ja vägede koondumine jätkub. Seni pole andnud mingit tulemust ka USA ja Euroopa Liidu esialgu ettevaatlikud ent üha reaalsemad Venemaa vastased sanktsioonid ja sanktsiooniähvardused.
Lõppeval nädalal hakkas vene valitsus süstemaatiliselt sulgema seni suhteliselt tsensuurivabalt tegutsenud sõltumatuid internetiportaale ja opositsioonilisi veebilehekülgi. Nagu kirjutas Julia Joffe, Moskvas toimub kommunikatiivne pimendamine. Erinevad vene kultuuriringkonnad, algatuseks kirjanikud, siis teatrijuhid, kõik suures osas sõltuvad vene riigieelarvest, avaldavad Breženvi aega meenutavaid toetuskirju "presidendi Ukraina poliitikale". Ridamisi vallandatakse viimaseid sõltumatuid lehetoimetajaid. Vene riiklikult kontrollitud telekanalid põristavad ühemõtteliselt sõjatrummi ja loovad pilti maailmast, kus Lääne imperialistide mahitusel ja toel on vennalik Ukraina rahvas ja vene kaasmaalased sattunud ukraina fašistide ja kaikameeste jõhkra vägivalla kätte. Ainult Krimmis hoiab "kohalik omakaitse" olukorra turvalise. Kohati tundub see kõik halva unenäo või ülepingutatud filmistsenaariumina. Ent päevast päeva tuleb tõdeda, et olukord on jälle tõsisemaks läinud.
Kaks stsenaariumit Ukrainale
Tänaseks on laias laastus jäänud kaks võimalust. Venemaa kas alustab järgmisel nädalal suurt sõda Ukraina vastu või tahab teha kõik mis võimalik, et Lääs usuks, et ta alustab. Sõjaga ähvardamise mõte on tõmmata tähelepanu võimalikele rünnakustsenaariumidele, hoida Kiiev ja Lääne valitsused ülimas pinges maismaa Ukraina pärast ja sel taustal viia kiiresti läbi Krimmi referendum ning Krimmi lõplik liitmine Venemaaga. Täna ei kahtle vist enam keegi, et Moskva kuulutab Krimmi esmaspäeval või teisipäeval Vene Föderatsiooni subjektiks ja et tegelikult ei ole peaaegu midagi, mida Ukraina uus valitsus või Lääneriigid suudaksid selle vastu ette võtta. Diplomaatia ja poliitiline surve ei ole tulemusi andnud ja sõjalist jõudu ei taha keegi kasutada.
Küsimus on tegelikult Venemaa tegelikes eesmärkides. Kas luuakse olukorda, kus "ainult" Krimmi annekteerimine ilma laiema sõjata tunduks maailmale juba "hea variandina", või on eesmärk ikkagi kogu Ukraina ühemõtteline Vene mõjusfääri ja vasallstaatusesse tagasi toomine. Kahjuks tuleb tunnistada, et Moskva eesmärk on pigem viimane. Nii Putin, Lavrov kui Janukovõtš on korduvalt kinnitanud, et võim Kiievis on nende seisukohalt ebaseaduslik, Janukovõtš on eelmisel nädalal lubanud, et "naaseb varsti Kiievisse", Venemaa Föderatsiooninõukogu on andnud Putinile loa "kasutada Vene relvjõude" kogu Ukraina territooriumil. Lisaks, Putini seisukohalt ei oleks mõeldav olukord, kus Krimm on küll Venemaa osa, ent ülejäänud Ukraina "siirdub" ühemõtteliselt Läände. Raada on juba teinud samme Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumise suunal. NATO-sse kuuluv maismaa Ukraina, täna küll ebareaalsena tunduv, ent sündmuste arenedes üha loogilisem, oleks Putini jaoks Krimmi hõivamisele vaatamata täielik läbikukkumine.
Tänaseks on selge, et "ainult" Krimmi kaotamine ei kukuta Ukraina valitsust. Küsimus on seega, mida peab Putin tegema, et saavutada võimuvahetus Kiievis. Vaadates Venemaa ajaloolist käitumist taolistes olukordades, ennustaksin kahte võimalikku stsenaariumi või nende kombinatsiooni.
Esimene stsenaarium: tuleva nädala alul, kohe pärast Krimmi anneksiooni juriidilist lõpuleviimist alustavad vene väed sissetunigi Ida-Ukrainasse ja Krimmist põhja suunas. Eelnevalt või paralleelselt võtavad venemeelsed aktivistid FSB ja GRU juhtimisel üle kohalikud omavalitsused Harkovis, Donetskis ja veel mõnel pool, kuulutavad välja referendumid Venemaaga liitumiseks ja kutsuvad appi Vene väed. Selle stsenaariumi esimene eesmärk on võtta Venemaa kontrolli alla Ida ja Lõuna-Ukraina niimoodi, et Ukraina kaotaks juurdepääsu Mustale merele. Venemaa saavutaks maismaaühenduse Transnistria enklaaviga, Ukraina kaotaks Musta mere laevastiku, sadamad ja suure osa strateegilisi gaasitrasse. Venemaa saaks jätkata Euroopa gaasitarneid Euroopasse, jättes poolitatud Ukraina neist ilma. Okupeerimata Ukraina osa koos Kiieviga jääks esialgu "iseseisvaks", ent üsna keeruline oleks kujutleda, et valitsus, mis on kaotanud poole riigi territooriumist ja näidanud suutmatust rahvast kaitsta võiks olla edukas. Tulemus oleks kas Ukraina lagunemine või võimupööre Kiievis, pikaajalised läbirääkimised ja Ukraina valitsemise kokkulepe Venemaa tingimustel.
Teine stsenaarium: Venemaa jätkab eskalatsiooni Ukraina piiridel, korraldab rahutused ja võimu ülevõtmised Harkovis ja Donetskis, ent sõjaline operatsioon korraldatakse otse Kiievi vastu. Sellisel juhul kasutatakse sarnast meetodit, nagu oleme näinud Kabulis 1979, ka Prahas 1968. Meenutame eriüksuste maandumist Tallinnas 1991. Muide, ka Krimmi operatsioon algas ju eraldusmärkideta dessantüksuste toomisega Simferoopolisse. Äsja on Venemaal alanud viimase 20 aasta suurim õhudessandi õppus 3500 osavõtjaga. Venemaa on üsna kogenud kiirete, otsustavate ja poliitilist efekti omavate erioperatsioonide läbiviimsel. Kiievisse maandatakse õhudessandi üksused, kohapealse ettevalmistustöö teevad kindlasti juba osalisel kohale jõudnud FSB ja GRU erigrupid. Eesmärk on haarata enda kätte valitsusasutused, armee staabid ja strateegilised objektid pealinnas, sundida valitsus põgenema või nad arreteerida, tuua Janukovõtš Kiievisse ja alles seejärel võtta kontroll kogu riigi üle.
Võimalik on ka kahe eelneva stsenaariumi paralleelne käivitamine, kus ühtaegu algab maavägede sissetung ja samal ajal rünnatakse Kiievit.
Ma tahaksin väga öelda, et eelnev on must stsenaarium ja loodetavasti päädib kõik "lihtsalt" Krimmi referendumi, Krimmi venemaa osaks kuulutamise ning Ukraina üksuste Krimmist väljasaatmisega. Kahjuks liiga tõenäoseks taolist, täna juba leebena tunduvat stsenaariumi, pidada ei saa.
Hoia jumal Ukrainat.
