Terras: liitlased võiksid Eestisse tuua tankiüksuse ning tugevdada õhu- ja merekaitset

Eesti ohuhinnangut pole Venemaa Krimmi invasiooni tõttu muudetud, sest kaitsevägi on hea luurevõime tõttu sellega arvestanud.
Kui kaitsekulud tõsta kohe 3% peale, siis suudaksime ikka sama, mida praegu. Küsimus on inimestes, keda Eestis on piiratud arv.
Sellest tingitud lünkade täitmiseks on vaja liitlaste panust. Terras viitab tankide, õhukaitsesüsteemi ja mereväe võimalikule saabumisele.

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, kui vaatame Ukraina ja Krimmi sündmustele, siis kas ja kuidas see on muutnud Eesti julgeolekuhinnanguid? Mida peaksime nüüd tegema, et uuele olukorrale vastata?

Juba eelmise kümneaastase plaani juures, vahetult enne Gruusia sõda kirjutasime meie luurajate tööle tuginedes ohuhinnanguid ja olime tookord sunnitud tõdema, et ainult mõni üksik erinevus oli selles, kuidas Venemaa Gruusias käitus ja kuidas meie olime hinnanud, et Eestile suunatud ohuhinnang kõige rängema stsenaariumi järgi olla võib. Me tegime seejärel oma ohuhinnangutes nüansilisi, kuid mitte põhimõttelisi muutusi. Paar aastat tagasi saime valmis uue arengukavaga seotud ohuhinnangu. Kui vaatame ohupilti, mille meie luure on kokku pannud, siis ei erine see väga oluliselt tegelikest oludest. Me olime oma liitlastele rääkinud, et stsenaarium, mis Krimmis toimus, on võimalik ja venelastel on selle teostamiseks piisavalt jõudu. Meid ei usutud. Praegu on avalikult juba välja öeldud, et me ei olnud paranoilised, vaid hindasime olukorda adekvaatselt. Seetõttu on ka kõik meie sõjalised plaanid nendest stsenaariumitest lähtunud ja me ei pea olulisi muutusi tegema.

Milline ohuhinnang ja ohutase meil on?

Ohu hindamise aluseks on alati kaks parameetrit: võime midagi teha ja soov midagi teha. Kui siiani oli Euroopas hinnatud, et venelastel võimet ei ole ja puudub ka soov, siis meie oleme kogu aeg hinnanud, et väikeste operatsioonide tegemiseks on venelastel võime alati olemas ja soovi tekkimine on Putini peas kinni. Elu näitas, et see täpselt nii ongi. Venemaal on nii võime kui ka soov. See muudab oluliselt Euroopa julgeoleku paradigmat. Võib-olla lääs veel ei tunneta seda, aga pikas perspektiivis see on nii. Tähtis on see, et otsuse tegijad ja sõjalised struktuurid seda mõistavad, aga avalikkus ei peaks veel tundma külma sõja hõngu. See võib tekitada olukorra, kus hakatakse hunti välja kutsuma ja lõpuks ta tulebki. Aga põhjust muretsemiseks on kogu Euroopal ja läänemaailmal kindlasti. Putini režiim kasutab väga selgelt oma sõjalist jõudu. Viimastel aastatel, eriti pärast kaitseminister Sergei Šoigu ametisse nimetamist on Vene relvajõududes väga suurt rõhku pandud lahinguvalmiduse tõstmisele. Neil oli soov relvastust moderniseerida ja minna üle kõige uuematele lennukitele, kopteritele ja nii edasi. Praegu on nad aru saanud, et ka nende relvadega, mis neil olemas on ja eriti kui neid ainult natuke moderniseerida, suudavad nad päris palju teha. Pigem panevad nad oma rõhu lahinguvalmiduse suurendamisele ja see tuleb neil päris hästi välja. Kahjuks.