Vova jalad tõmbuvad iseenesest kõverasse. Kui ema Olga 40-kilose poisi sülle haarab, ei anna konksus jalad järele ja ta tõuseb ema käte vahel õhku nagu kägaras puunukk. Söömiseks võtab ema ta oma sülle ja poja käed, mis muidu krampi tõmbuvad, surub Olga tugevalt oma istumise alla. Pürees-tatud supi neelamiseks vajab Vova suu pisut abi. Ent rõõmsate silmadega jälgib ta mängu ja ema valmistatud söök maitseb ääretult hästi. Seda öelda Vova ei saa, kuid ema teab seda niigi. Ema näeb, kuidas 19-aastane poeg on arenenud ja iseennast tunnustades ütleb Olga, et see on ainult tänu tema pidavale tööle ja pühendumisele.

Voval oli sünnitrauma. „Arstid ütlesid pärast Vova sündi, et kaua ta ei ela. Öeldi, et pean ta lastekodusse andma.” Esimesed neli aastat elaski poiss lastekodus ja ema käis tal iga päev külas. Ta otsustas aga poja lõpuks koju tuua, kui nägi, et võõrsil muutus Vova olukord ainult halvemaks. „Olen kõik ise õppinud. Kuidas teha füsioteraapiat, massaaži… Kõike, mida ta vajab.” Ja nii ongi nende elu pea 20 aastat kulgenud. Olga tegeleb Vovaga ööpäev läbi, tema elu keerleb ainult poja ümber. Tööl ta seetõttu käia ei saa. Kuigi tal on endalgi diabeet ja seetõttu 50%-line töövõimekaotus, peab ta vapralt vastu.

Loe edasi, miks kohtu arvates peab isa oma liitpuudega pojale maksma ainult sada eurot kuus.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega