Juhtkiri: Elus seadus, surnud seadus
Euroopa Liidu andmetedirektiiv, mis kohustas liikmesriikide mobiilsideoperaatoreid ja internetiteenuste pakkujaid kahe aasta jooksul hoidma detailseid andmeid side kohta, on kehtetuks kuulutatud.
Luksemburgis paiknev Euroopa Liidu kohus tõi põhjuseks ebaproportsionaalselt suure inimeste eraellu tungimise. Valdav tõlgendus ütleb, et otsus ei keelustanud küll andmete hoiustamist, aga ta keelustas hoiustamise sellises ulatuses. Praegu igal juhul vastavat Euroopa Liidu seadust pole – järelikult peame mõtlema lahendusele siin, rahvusriigi tasandil.
Paistab aga, et Eesti riigiasutustele tuli selline otsus üllatusena, sest eile ei osanud suurt keegi täpsemalt öelda, mida niisuguses olukorras ette võtta. On omamoodi irooniline, et kui seaduste või reeglite karmistamise puhul oleme otsuste vastuvõtmisel esirinnas, valitseb, pigem liberaliseeriva otsuse puhul otsekui jahmunud peataolek. Olgu veel öeldud, et mitte kogu Euroopa Liit pole olnud kunagi sellise andmete kogumise ja säilitamise poolt – Belgia ja Saksamaa sellega ei ühinenud, protestijad aga olid ühiskondlikult kõige aktiivsemad Iirimaal ja Austrias.
Automaatselt liiga detailseid andmeid küsinud norm aga kehtetuks ei muutu, sest direktiivi alusel võeti vastu omakorda rahvusriikide seadused. Kuid võimalike juriidiliste vaidlustamiste jaoks on pinnas pärast kohtuotsust olemas.
Kokku põrkavad kaks olulist printsiipi – privaatsus ja julgeolek. Äkilised maailmasündmused kallutavad ikka ja jälle kausi julgeoleku kasuks, ent siis jälle – nagu nüüd – pääseb mure privaatsuse pärast taas esile. Seadus kiideti heaks kahe aasta eest reaktsioonina Madridis ja Londonis tehtud terrorirünnakutele. Selle õigustühiseks kuulutamine kõneleb sellest, et andmete hoiustamise direktiiv võeti vastu mitte üksnes kiirustades, vaid ka korraliku õigusliku mõjuanalüüsita. Terrorirünnakud kahtlemata tekitavad poliitikutele surve midagi ette võtta, kuid surve all kipuvad otsused peaaegu alati olema puudulikud.
Euroopa Liidus käib juba töö uue, asendava direktiivi kallal. Paljude juurdluste puhul on kõneandmestikule juurdepääs ju siiski vajalik. Pall on nüüd ka Eesti seadusandjate käes. Ennekõike tasuks aga endalt küsida: kas nii põhimõtteliste otsuste puhul, kus kaalul on kodanike põhiõigused, ei tasuks pigem ka kümnes kord mõõta, enne kui neid piirama hakata.
