Samal ajal on näiteks idapiiri taga usk sihilikku geiks olemisse niivõrd levinud, et leidis hiljuti väljundi „ebatraditsioonilise seksuaalsättumuse propagandat” keelustavas seaduses. Venemaa praegust ideoloogiat võibki kirjeldada rahvuslusest ja usust toituva marukonservatismina, mis peab Kremli riiki ülejäänud maailmast eristama.

Venemaa näide pole juhuslik. Ideoloogiline vastandumine on hädavajalik, et õigustada Ukrainas üle antud sisulist sõjakuulutust läänele. Võitlus käib ju mitte ainult territooriumite, vaid ka väärtuste pärast. Laiemalt taandub konflikt küsimusele, kelle „usk” peale jääb: kas nende oma, kes peavad õigeks inimeste juhtimist repressioonide abil, või nende, kellel on esikohal võrdsus seaduste ees ja kodanike vaba tahe.

Selles valguses on saanud täiesti uue tähenduse vajadus võtta kiiresti vastu tänapäevane kooseluseadus. Kui seni võis kunstlikele takistustele viidates venitada ning viidata, et „ühiskond pole veel valmis”, siis nüüd sunnib ärev aeg tegema valiku. Praegune kord, kus Eesti inimesi seksuaalsättumuse alusel diskrimineerib, võib osutuda kriitilisel hetkel väga häirivaks argumendiks: „Mille poolest Eesti oma idanaabrist erineb, et teda kaitsma tõtata?”

Ka seestpoolt oleme tugevamad, kui ei pea üht osa oma kodanikest teisejärgulisteks. Just ahistava õhkkonnaga põhjendavad inimesed tihti Eestist lahkumist. Seadustatud võimalus elada koos armastatud partneriga kartmata, et näiteks ühe vanemaga juhtunud õnnetuse korral võtab riik lapse teisegi käest, vähendaks ühtlasi väljarännet kui olulist julgeolekuriski. See ei puuduta ainult seksuaalvähemusi, vaid kõiki, kes otsivad Eestist muudki peale ühise rahvustunde.

Uus kooseluseadus ei võta kelleltki midagi. Ei muuda eestlased oma orientatsiooni ega seata põlu alla traditsioonilist abielu. Küll aga saame juurde sisemise turvatunde, et Eesti kaitseb perekonda ja armastust kõigi puhul. Nii tõmbame Kremliga moraalse veelahkme, mis praegu puudub.