AKADEEMIA nr 5 — 10 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ja NATOga
Sel kevadel möödub 10 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ja NATOga. Nende tähtpäevade taustale asetub ka Akadeemia käesolev number.
Nagu tänapäeva euroopalikul tsivilisatsioonil tervikuna on nendegi organisatsioonide selgrooks nii inim- ja kodanikuõiguste teoreetilised alused kui ka esindusdemokraatia põhimõtted, mis pärinevad otsapidi valgustusaja filosoofiast, mille aluseks oli arusaam, et inimene on oma põhiolemuselt arukas ja hea ning ainult tagurlik ühiskonnakorraldus (seisused, kirik jmt) ei lase tal seda piisavalt realiseerida.
Kuid praegusel ajal on nende printsiipide pinnalt hakanud vohama kummastav tegelikkus, mille vastuolulisusest kirjutab Kaido Kama. Inim- ja kodanikuõiguste absolutiseerimine, vaba turg ja massikommunikatsiooni enneolematud võimalused on loonud olukorra, kus justkui mitte miski ei tohiks piirata madalate instinktide väljaelamist ja kõikvõimalike himude rahuldamist. Isegi esindusdemokraatia toimib vabaturu reeglite järgi — poliitikat müüakse (hääli ostetakse) täpselt samamoodi nagu autosid või pesupulbrit. Tulemuseks on see, et algne esindusdemokraatia mõte on pea peale pööratud: kui varem võis mõni monarh või kirikupea olla juhtumisi rahva seas ka armastatud ja aktsepteeritud, siis nüüd umbusaldatakse võimu juures olijaid a priori. Ühtpidi on raske ette kujutada stabiilset ühiskonda, mis on orienteeritud eelkõige oma liikmete himude rahuldamisele ning kus inimesed on ikka ja alati veendunud, et neid valitsevad pätid ja lurjused. Teistpidi tähendaks mistahes muudatus inim- ja kodanikuvabaduste piiramist.
Aga et mitte jääda üksi, kui röövraidur meie lingvistilisse metsa eksib, ega olla käiguks kellegi menüüs või tema poliitilisel või tehnoloogilisel malelaual, tuleb olla Euroopa Liidu õigusloome töölauas isukas osaline. ELiga ühinemise mõjusid Eesti õiguskorrale ja Euroopa õiguskorra tulevikku püüavad täpsemalt selgitada Priidu Pärna ja Klen Jäärats. Euroopa Liiduga ühinemise suurimaid juriidilisi väljakutseid oli põhiseaduse küsimus. Rahvahääletusel heakskiidetud nn kolmanda põhiseadusliku akti kohaselt kohaldatakse Eesti põhiseadust kooskõlas Euroopa õigusega niivõrd, kui see lähtub põhiseaduse esimesest peatükist. Kuigi Eesti ratifitseeris 2006. aastal põhiseadusliku lepingu ning näitas sellega valmisolekut suuremaks õiguslikuks lõimumiseks, sai reaalsuseks Lissaboni aluslepingute lihtsustatud reformipakett. Lissaboni leping mõjutab Eesti õiguskorda ka laiaulatusliku ELi põhiõiguste harta lisamise tõttu. Kuid finantskriis sünnitas ootamatult uusi Euroopa-üleseid kokkuleppeid, mis Euroopa stabiilsusmehhanismi ratifitseerimisel pani Riigikohut 2012. aastal küsima, kas punased piirjooned pole juba ületatud ja Eesti osalemiseks Uues Euroopas tuleks rahvalt küsida uut mandaati. Asi on selles, et kui liitumiseelselt pidi Eesti üle võtma õigust, mille koostamisel ei osaletud, siis nüüd on kaasarääkimise võimalus olemas. Meie eurosõbralik seisukoht on olnud saavutada Eestile sobiv positsioon ning tulla vastu uutele initsiatiividele — kui selleks on kaalukas huvi. Tegelikkus näitab, et uute oluliste aluslepinguid muutvate pakettide puhul oleme silmitsi rahvahääletusega või ka põhiseaduse muutmisega. Võib-olla vääriks järgimist ja ehk isegi ületamist lätlaste katse sõnastada värskes põhiseaduse preambulis korraga nii rahvusliku püüdluse tüvi kui riigi euroopalik püüe.
Paraku sunnivad kahurid ka õilishingede lobikoore oma häält tõstma, sest Ukraina on tükk maad lähemal kui Gruusia, kus alles kuus aastat tagasi puhkes sõda, mille põhjustest ja ettevalmistamisest kirjutab Ants Laaneots. Seda agressiooni võib pidada 1994. aasta detsembris Tšetšeenia sõjaga alanud Venemaa sõjaliste operatsioonide jätkuks Kaukaasias, mille eesmärgiks on olnud suruda maha iseseisvusliikumine ja taastada oma ülemvõim selles strateegiliselt tähtsas regioonis. Tänapäeval on Lõuna-Kaukaasia kui kahe maailmajao ühenduskoridori tähtsus Venemaale ja Lääne-Euroopale veelgi kasvanud Kaspia meres ning Kesk-Aasia riikides — Türkmenistanis ning Kasahstanis — avastatud suurte nafta- ja maagaasivarude tõttu. Nendest ressurssidest on huvitatud nii Euroopa kui ka Venemaa. Gruusia probleem muutus Venemaa juhtkonnale eriti aktuaalseks pärast 2004. aastat, kui president Mihheil Saakašvili juhitud valitsus teatas riigi soovist saada NATO liikmeks. Venemaa relvajõudude sihipärane ettevalmistus sõjaks Gruusiaga algas 2006. aasta veebruaris. 2007. aastal teatas Venemaa väljumisest tavarelvastuse piiramise leppest. Saksamaal Baieris 10. veebruaril 2007 toimunud rahvusvahelisel julgeolekukonverentsil esines Vladimir Putin sõjaka „Müncheni-kõnega“, mis oli sisuliselt rahvusvahelise sula lõpu ja Venemaa avaliku vastasseisu kuulutus Läänele. Üheks tema kategooriliseks nõudeks oli NATO laienemise peatamine itta, eelkõige Ukrainasse ja Gruusiasse. Kosovo iseseisvuse väljakuulutamine 17. veebruaril 2008 viis Gruusia sõja ettevalmistamise lõppjärku. 21. märtsil võttis Venemaa Riigiduuma vastu Lõuna-Osseetia ja Abhaasia separatistliku vabariigi rahvusvahelist tunnustamist toetava resolutsiooni ja 2008. aasta aprillis alustasid Venemaa relvajõud avalikke rünnakuid Gruusia sõjaväe vastu.
Kuigi 2003. aastal ellukutsutud Euroopa naabruspoliitikast (ENP) loodeti toimivat instrumenti julgeoleku ja stabiilsuse kasvatamisel Euroopa Liidu välispiiridel ning liiduga piirnevates riikides Valgevenest Aserbaidžaanini ja Alžeeriast Gruusiani, pole senine ENP taktika olnud tulemuslik. On igati põhjendatud küsida, miks peaks koordineeritud poliitika, mis viis Lähis-Idas Araabia kevadeni ning Armeenias ja varasemalt ka Ukrainas Venemaa-partnerluse eelistamiseni, samal moel jätkates andma eesmärgipäraseid tulemusi. ENP varasemale kogemusele tuginedes võib väita, et peamine fundamentaalne küsimus seisneb selles, kas siht- ja liikmesriikide jaoks on ENP näol tegemist nullsummalise ruumiga, kus ühe riigi võit tähendab teise kaotust, või „win-win“ olukorraga, mis pakub asjakohase planeerimise korral võimalikku lisaväärtust kõigile osalistele. Viljar Veebeli ja Liina Kulu hinnangul vajadus toimiva ühispoliitika järele suhetes Euroopa Liidu lähiriikidega kahtlemata eksisteerib ja ajas pigem kasvab.
ELi identiteedivaeva illustreerib avapeatükk „Google olgu tänatud“ Katja Petrowskaja esimesest ja seni ainsast ilukirjandusteosest Võib-olla Esther (Vielleicht Esther). On väidetud, et romaan on saksa keelele ja kultuurile tagasi andnud sellele kunagi iseloomulikuks peetud idapärase mitmekesisuse, maailma, milles segunevad saksa, slaavi ja juudi kultuur. Romaan kannab alapealkirja Lood ja on jaotatud kuude ossa, mis jagunevad lühemateks episoodideks. Neis rekonstrueerib nüüd Berliinis elav ja autoriga sarnanev minajutustaja, kes on üles kasvanud nõukogude ideoloogia „viljastavates tingimustes“, katkendlikule perepärimusele toetudes oma juudi, saksa ja vene päritolu esivanemate elu- ning saatuselugusid. Ta käib nendega seotud paikades Ida-Euroopa linnades, aga ka koonduslaagrimuuseumides, otsib lisainfot arhiividest ja internetist ning ironiseerib ise oma interneti-juutluse üle. Romaani Võib-olla Esther on peetud üheks kergemaks ja samas ka targemaks tekstiks, mis holokausti kohta kirjutatud.
Euroopa Liidu jalajälge Eesti elukeskkonnas, ELi liikmeks oleku erisuunalisi keskkonnamõjusid Eestis hindab Aleksei Lotman. ELi looduskaitse selgroo moodustavad nn linnudirektiiv ja loodusdirektiiv, mille täitmise kohustuste hulgas on ilmselt olulisim Natura 2000 võrgustiku moodustamise ja selle kaitse tagamise kohustus. See on kahtlemata meie elurikkuse kaitstust parandanud. Nitraadidirektiiv sätestab liikmesriikide kohustuse töötada välja hea põllumajandustava eeskirjad. Formaalselt võttes on Eesti need kohustused täitnud, kuid tegelik keskkonnakasu on olnud piiratud: keskmine nitraatioonide sisaldus nitraaditundliku ala põhjavees on pärast liitumist hoopis suurenenud, kusjuures kasvutrend on olnud ilmne just majanduskasvu aastail. Seega on põhjavee nitraadireostus ilmses seoses põllumajanduse üldise intensiivsuse suurenemisega. Veepoliitika raamdirektiiviga üritatakse senisest süsteemsemalt kaitsta veekeskkonda ja veekogude kooslusi. Selleks peavad liikmesriigid kindlaks määrama vesikonnad ja ellu viima meetmekavad nende kaitseks eesmärgiga saavutada hea keskkonnaseisund aastaks 2015. Paraku on veekogude tegelik seisund pigem halvenenud ja õigeaegne hea seisundi saavutamine kõigis veekogumites ebareaalne. Omaette kurioosumiks on juhtumid, kus mõistliku eesmärgiga õigusakti rakendamise käigus saavutatakse risti vastupidine tulemus. Näiteks polükloreeritud bifenüüle (PCB) sisaldavad seadmed on kasutusest kõrvaldatud, kuid ootamatult täheldati 2010. aastal hoopis PCB kontsentratsiooni tõusu Eesti rannikuvee ahvenates, mis kardetavasti viitab PCB-sisaldusega õlide tõsisele väärkäitlusele nendest vabanemise käigus.
Vaatamata meie igati professionaalsele nurisemisvõimekusele on Euroopa Liiduga ühinemisest peale Eesti väliskaubanduse maht kasvanud umbes kaks ja pool korda ning enam-vähem võrdselt nii ELi-siseses kui -välises kaubanduses. Signe Ratso artiklist selgub, et Eesti kuulub kindlalt ka nende liikmesriikide hulka, kes on viimase kümnendi jooksul oma ekspordi konkurentsivõimet suutnud parandada — Eesti osakaal on kasvanud nii maailma ekspordis (32%) kui ELi ekspordis (52%). Ekspordi konkurentsivõime seisukohalt on kaubanduse kogukasvust olulisem ekspordi lisandväärtuse dünaamika, mis on suurenenud tänu keskendumisele kasvavatele turgudele ning kõrgema ühikuhinnaga kaupadele, samuti oma ekspordi tehnoloogilist taset tõstes. Viimase osas on aga veelgi arenguruumi. Vastavalt üldisele ELi eksporditrendile keskendub ka Eesti üha enam teenuste ekspordile. Kui ELi tugevuseks on just äriteenuste sektori areng, siis Eesti puhul on endiselt kõige olulisemaks transporditeenused. Potentsiaali on kindlasti ka muudes valdkondades, nt inseneri- ja IT-teenustes. Väliskaubandus mõjutab oluliselt ka töökohtade loomist. Peaaegu kümnendik töökohtadest on seotud ELi-välise kaubavahetusega. Kui lisada ka ELi-sisene kaubandus, on see osatähtsus veelgi suurem.
Mõnedki uued ilmingud Eesti majanduses olid nähtavad ammu enne liitumispäeva. Seepärast peab alustama kaugemalt: (esmase) liitumiskutse saamise (1997) ja tegeliku liitumise (2004) vahepealt ehk sajandivahetusest. Juba siis hakkas välja kujunema mänguväli selleks, mis hiljem teoks sai. Selleks et järgnev oleks võimalikult selge, määratlevad Ilmar Lepik ja Reet Reedik kõigepealt rahapoliitika mõiste, mis hõlmab eelkõige raha- ja hinnastabiilsuse tagamist. Eesti rahasüsteemiks, mille kehtides liituti 2004. aastal Euroopa Liiduga ja mis kestis kuni euroalaga liitumiseni 2011. aastal, oli fikseeritud vahetuskursi äärmuslik vorm ehk valuutanõukogu. Kuidas läks nii, et Eestist sai fikseeritud vahetuskursi veendunud esindaja, on artikli esimene küsimus, sest vastus sellele annab ühtlasi ka eeltingimused ELi ja eriti euroalaga liitumiseks. Selleks tuleb minna ajas mõnevõrra tagasi ehk 20. sajandi viimastesse aastatesse. Artikkel algab tagasivaatega ELiga liitumise eeltingimustele ja sajandivahetuse Eesti majandusseisu käsitlemisega.
Kalmar Kursi artikli eesmärk on kajastada ELi hariduskoostöö algust ja peamisi muutusi ning olulisemaid praegusaega mõjutanud otsuseid ja suundumusi. Selgesti eristatav muutus ELi hariduskoostöös ja -poliitikas toimus aastal 2000, kui võeti vastu ELi konkurentsivõime kava ehk Lissaboni strateegia. ELi konkurentsivõime arendamisega seoses tõsteti hariduse ja koolituse temaatika ELi majandus- ja sotsiaalpoliitika strateegiate keskmesse. Peale hariduskoostöö programmi ja arvukate sihttasemete heakskiitmise peetakse teiseks väga oluliseks muutuseks seda, et koos Lissaboni strateegiaga võeti kasutusele strateegiliselt uus lähenemisviis, nn avatud koordinatsiooni meetod (OMC). Uus, ELi planeerimise ja arengukavade kalender ja periodiseering võeti täistsüklina Eestis üle aastast 2007. Eesti on rakendanud hariduskoostöö programme (elukestva õppe haridusprogramm aastail 2007–2013, programm „Erasmus+“ alates aastast 2014), tõukefondide rahasid (periood 2007–2013 ja sealt edasi alates 2014. aastast) ning võtnud vastu oma siseriikliku konkurentsivõime kava aastani 2020.
ELi ja NATOga liitumise erinumbris annab Jaanika Erne ülevaate Nicola Casarini monograafiast, milles analüüsitakse ELi ja Hiina suheteid: kuidas need 1970. ja 1980. aastatel sõltusid Washingtonist ja Moskvast, kuidas ELi 2004. aasta laienemise paiku sai Hiina Rahvavabariigist Ameerika Ühendriikide järel ELi suuruselt teine kaubanduspartner ning EList omakorda Hiina suurim kaubanduspartner; kuidas peale majandussuhete pandi 2003. aastal alus ka ELi ja Hiina strateegilis-poliitilisele partnerlusele.
Numbri piltide autor Kalli Kalde on inspiratsiooni saanud ESTCube-1 lennust.
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.
.
