Aivar Pohlaku vastus Kivirähule: armastada Blatterit
Olulisi lisandusi Andrus Kivirähki loole „Jalgpall ja laulupidu”.
Minu kolmapäeva pealelõuna kulus Sao Paulos olevate Eesti jalgpalliinimestega suhtlemisele – arutasime, kuidas hääletada UEFA poolt ette pandud FIFA põhikirja muudatusettepanekute üle.
Muudatuste sisu seisnes FIFAs valitavatele kohtadele kandideerivatele persoonidele vanuse- ja ametis olemise ajalise piirangu seadmises ja tants käib mõistagi Blatteri võimaliku taasvalimise üle FIFA presidendi postile.
Meie arutelu tingisid kolm asjaolu – puht põhimõtteliselt ei pea Eesti Jalgpalli Liit formaalseid piiranguid õigeks, inimene peab saama tegutseda seni, kuni tal on endast anda ja kuni teda usaldatakse; lisaks tuli meil valida kahe lojaalsustasandi vahel – ühel neist seisis Blatter ja teisel UEFA. Blatterile lojaalsetena oleksime pidanud kinni ka oma põhimõttest, samas on lojaalsus UEFA suunal olulisem, sest seal käib meie igapäevane elu.
Lõpuks valisime lojaalsuse UEFAle, valikut hõlbustas mõistmine, et UEFA liikmed on hääletuses üksi ja põhikirja muudatus lükatakse nii või teisiti tagasi.
Neljapäeva hommikul kirjutasin UEFA juhtidele kirja, kus rääkisin oma arusaamistest kujunenud olukorra kohta – igaks juhuks märgin, et me ei kõnele asjadest „Blatter on kelm” võtmes, me muretseme maailma jalgpalliorganisatsiooni tuleviku pärast ja arutame kas ja kuidas on võimalik FIFA juhti tema ette kuhjunud probleemide lahendamisel aidata. „Meie” tähendab eelmises lauses Euroopa Jalgpalli Liidu liikmesliitude ja UEFA juhtide tasandit.
Reede hommikul andsin Kuku raadiole intervjuu Blatteri ja FIFA teemal ja ajakirjanikul ei olnud lihtne mõista ei minu lojaalsustasandile suubuvaid mõttekäike ja lojaalsuse pidamist üheks olulisemaks inimlikuks väärtuseks ega seda, et kõnelesin korruptsioonist läbi kultuurierinevuste ja mõistvalt, kuid mitte heakskiitvalt.
Enne ETV stuudiosse MM-i avamängu kommenteerima minemist kohtusin tuttava poliitikuga, kes soovis arutleda Eesti elu ja riigi üle.
„Riik peab usaldama rahvast,” oli õhtu viimane minu poolt välja öeldud soov.
„Paraku ei ole nii mitte kuskil,” vastas ta sõbralikult ja ehk isegi kurvalt.
Vaikisin, kuid mõtlesin omaette, et lojaalsus ei saa kunagi olla ühesuunaline – kuni riik ei usalda rahvast, ei saa ta ka loota, et viimane võtaks riigi lõplikult omaks ja oleks valmis vastutama igal tasandil ja igas tähenduses ja riiki võetakse seni vaid kui paratamatut raami, millega seotud kohustustest tuleb kuidagi läbi manööverdada.
Küllap saate aru - ma ei armasta Blatterit, armastan inimest ja minu jaoks on elu üle kõige ja jalgpall sealjuures vaid pintsliks sõrmede vahel.
