Valitsuse vahetuse ning eurovalimiste hoos jäi praamide küsimus tagaplaanile, kuni Urve Palo teatas pigem üllatavalt, et riik loobub praamide ehitusest ning parvlaevliiklust korraldatakse ka edaspidi konkursi korras. Ja loomulikult on konkursi tingimused sellised, kuhu sisuliselt kvalifitseerub vaid Leedo ettevõte.

Minister Palo ise pole kuigi palju aega leidnud, et tekkinud olukorda lahti seletada. Tema siiani ainus põhjendus - et praame ei jõuta valmis - on paljude laevaehitajate pahameele esile kutsunud, kes selle väite ümber lükkavad. Ajakirjanduses on juba ilmunud ka vihjeid selle kohta, et uus koalitsioon pelgab sedavõrd Leedot, et ei julge temaga tülli minna ning tema ärisse sekkuda.

Keskerakond on alati julgenud välja öelda, et riik võib ettevõtetele olla hea, ja mõnikord ka ainuvõimalik peremees. Me ei näe põhjust, miks riik ei võiks praamiäri enda kätte võtta ning kasutada seda kui üht regionaalpoliitilist meedet. Kindlasti on paljude õiglustunnet riivanud see, et praamiäri on koondunud sisuliselt vaid ühe ettevõtte kätte. Ning märgid näitavad, et see ka jätkub. Samas tuleb tõdeda, et paljude inimeste jaoks pole suuremate saarte vahelisel praamiliiklusel midagi viga. Vastupidi - laevad on korralikud ja pilet veel suhteliselt mõistliku hinnaga.

Ilmselt on konkreetses loos suurimaks probleemiks Urve Palo ebaselge kommunikatsioon, mis ei anna täit pilti, miks ministeerium kannapöörde tegi. Arvestades praamikonkursi rahalist mahtu, selle praktiliselt ette teada tulemust ja laevaehitajate vastuväiteid, on ministrile põhjust küsimusi esitada enam kui küll.

Kogu selle segaduse juures jääb siiski õhku küsimus, et järsku oleks mõistlikum ehitada sild.