AKADEEMIA nr 6 — Eesti esimene „kümmeaastak“ EL-s ning Mägi-Karabahhi ja Gruusia relvakonfliktid
Ilmar Lepik ja Reet Reedik teevad tagasivaate rahapoliitika ja majanduse seisukohalt. Eesti esimesed kümme aastat Euroopa Liidus jagunevad kahte vastandlikku perioodi — 21. sajandi algust iseloomustanud ülioptimistlik meeleolu asendus uuema ajaloo suurima majanduskriisiga pärast Suurt Depressiooni, ja seda on nüüdseks hakatud kutsuma Suureks Retsessiooniks. Sellele järgnes veel ka euroala võlakriis. Puhtarvuliselt on Eesti praegu reaalse SKT järgi võttes sajandivahetusega võrreldes u 60% ja ELiga liitumisaastaga võrreldes u 25% rikkam. ELiga liitumise aastal oli Eesti SKT per capita ostujõu pariteedi järgi 58% ELi keskmisest, 2012. aastal 71%. Suur Retsessioon muutis varem käibinud arusaamu, nende hulgas ka seisukohta, et arenevad turud jõuavad kiiresti järele läänemaailma tasemele. Kriisijärgne maailm erineb tugevasti kriisieelsest. Piirdudes vaid lokaalsema Kesk- ja Ida-Euroopa ning Balti riikide vaatega, saab aga öelda, et kümne aastaga on vähenenud riikide tulutaseme erinevus ja keskmiselt ka vahe EL15-ga. Seega: vähemalt 2004. aastal ELiga liitunud riikide puhul pidasid tollased prognoosid paika suuna, kuigi mitte niivõrd arengu kiiruse kohta. Mitte kõik ootused ELiga liitumisel ei täitunud nii, nagu loodeti, niihästi meist kui paiguti isegi Euroopast sõltumatutel põhjustel. Ehk teisisõnu: tagasitee Euroopasse osutus pikemaks ja käänulisemaks, kui kümme aastat tagasi kangastus. Põhiarengult läks üldjoontes aga nii, nagu eeldati.
Poliitiliselt pingelisemast ja majanduslikult madalamast Mägi-Karabahhist kirjutab Ott Kurs. Geograafiliste maamärkidega piiritletud piirkonna ajalooline koondnimi on Artsahh. Artsahh eksisteeris alates 5. sajandist eKr ning säilis Armeenia autonoomse üksuse ja ristiusu bastionina kuni 1760. aastaini. Kesk-Aasiast pärit rändrahvaste sissetungi järel asendus Artsahhi nimi 13. sajandil Karabahhiga. Pärast Kura-Araksi madaliku turgistumist ja islamiseerumist hakati kristlike armeenlastega asustatud mägist ala kutsuma Mägi-Karabahhiks. 1923. a moodustati seal autonoomne oblast, mis aga allutati Aserbaidžaani NSV-le. 1988. a esitas Mägi-Karabahhi autonoomne oblast ametliku palve ühendada ala Armeeniaga, kuid seda ei rahuldatud. Nõukogude Liidu lagunemise ajal 1991. a kuulutati välja iseseisev Mägi-Karabahhi ehk Artsahhi Vabariik väljaspool Aserbaidžaani, mis aga pole leidnud rahvusvahelist tunnustust. Järgnenud sõjategevus lõppes 1994. a relvarahuga Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani vahel. Kuigi vabariigi piirid pole leidnud rahvusvahelist kinnitamist, on nad märgatavalt soodsamad kui endise autonoomse oblasti omad, kulgedes mööda mäeahelikke, kõrgendikke ja Araksi jõge. Nõnda on Mägi-Karabahhi puhul tegemist nii looduslike ja poliitiliste üksuste kui ka looduslike ja poliitiliste piiride kokkulangemisega, mille poole on riigid alati püüelnud, ehkki õnnestunud on see haruharva.
Kuus aastat tagasi hakkas Kaukasuse piirkonnas maa jälle värisema — kuid mitte looduse tahtel, vaid Venemaa Föderatsiooni tankiroomikute sunnil. Algas Vene-Gruusia sõda. Eelmises numbris andis Ants Laaneots põhjaliku ülevaate Venemaa ettevalmistustest sõjaks, geopoliitilistest huvidest Taga-Kaukaasias ning Gruusia sisepoliitilistest probleemidest. Seekord käsitleb autor Gruusia, Lõuna-Osseetia, Abhaasia ja Venemaa 58. armee relvajõudude osakaalu ja valmisolekut, jõudes analüüsiga sõja esimeste päevadeni. Kindrali kriitikanooled tabavad Mihheil Saakašvili strateegilisi otsuseid. Presidendina hakkas ta energiliselt looma Gruusia relvajõude, kuid paraku valis Lääne suurriikidele iseloomuliku sõjalise doktriini, võrdlemisi väikesearvuliste kutseliste ja kallite nn missiooniarmeede kopeerimise tee. Ta ei hinnanud põhjalikult Gruusia geostrateegilist eripära, julgeolekuohte ja asjaolu, et riik ei kuulu ühessegi kollektiivse sõjalise kaitse süsteemi ning peab enesekaitset korraldama omal jõul. Suureks probleemiks kujunes rahvusliku ohvitserikorpuse puudumine. Ja siis, 2008. aasta 8. augustil puhkesid lahingud! Kuid selle asemel et mõista sõjalise kokkupõrke lootusetust ülekaalukate ja põhjatute reservidega Vene vägedega ning vajalikkust minna pealetungi asemel kiiresti üle kaitsele selleks sobivatel positsioonidel piki Lõuna-Osseetia piiri, näidates nii maailmale, kes on tõeline agressor, otsustas ta enesetapjaliku pealetungi kasuks. 8. ja 9. augustil 2008. a ei andnud Tshinvali ja separatistliku enklaavi vallutamise katsed oodatud tulemust. 9. augustiks olid Gruusia üksused kaotanud peaaegu kõik päeva jooksul hõivatud alad ja kandnud suuri kaotusi. Vägede juhtimises oli suur segadus, logistiline varustamine puudus üldse. Riigi läänepiir oli täiesti kaitseta, sest Gruusia sõjaväel puudusid igasugused reservid. Abhaasia rindel hakkas Venemaa väejuhatus 8. augustil ette valmistama Thbilisi kontrolli all oleva Kodori oru vallutamise operatsiooni.
9. augustil blokeerisid vaenulikud väed Gruusia Musta mere mereväebaasi Photis. Juba esimesel sõjapäeval algas Gruusia vastu ka ulatuslik kübersõda. Päeva jooksul tehti pidevalt küberrünnakuid mitmesugustele Gruusia veebilehtedele. Need ja venelaste mõjutusoperatsioonid olid hästi läbi mõeldud ja terviklikud.
Aga aitab relvakonfliktidest — järgmised kolm artiklit aitavad aega lihtsalt surnuks lüüa. Esiteks Vahur Aabramsi tõlgitud Toon Tellegeni loomalood. Tellegen on üks neid haruldasi kirjanikke, kelle teoseid ei anna tihtipeale kuidagiviisi lahterdada lugejate vanuse järgi. Peamiselt seostatakse Tellegeni muidugi nn loomalugudega, mida võib heade põhjendustega pidada lastekirjanduseks, kuid ühtviisi meelsasti loevad Hollandis neid tähendamissõnataoliseks tihendatud, oma loomanäolisuses kummastavalt inimelulähedasi tekste nii väikesed kui ka suured.
Tellegeni juttude agente, oravat ja sipelgat, võime kohata ka Tartu ülikooli botaanikaaias, mille rajamisest (1803) möödus hiljuti 210 aastat. Botaanikaaiaga on olnud seotud palju rahvusvahelise mainega loodusteadlastest ülikooliprofessoreid. Ühtlasi oli see vaheetapiks mitmele Saksamaalt ja mujalt tulnud aednikule, kes siit edasi Peterburi tööle läksid ning uutes ja avaramates oludes ennast laiahaardelisemalt teostasid. Üks neist oli aastatel 1805–1813 õpetatud aednikuna töötanud ja botaanikaaia väljakujunemises määravat osa etendanud Johann Anton Weinmann (1782–1858), kelle elust ja tegevusest kirjutavad Heldur Sander, Toivo Meikar, Wolfgang Ilg. Kui uus aednik Weinmann Saksamaalt 1805. aastal Tartusse saabus, oli botaanikaaia rajamisega tegeldud juba kaks aastat. Asjalood muutusid 1806. aasta kevadel, mil ülikool sai kingituseks Gustav Adolf von Rosenkampfi poolt oma naisele Anna Maria Rosenkampfile kingitud krundi praeguse asukohaga Laia tänava piirkonnas. Uue aia rajamine oli tervenisti Weinmanni õlul. 1808. aasta sügiseks oli jõutud nii kaugele, et Weinmann sai avamaal kasvavad taimed vanast kohast, Tiigi ja Vanemuise (endise Aia) tänava vahele jäävalt alalt, uude üle tuua ja sellega esimese aia likvideerida. Aga 1813. aastal siirdus ta Peterburi, põhjuseks tüli uue loodusloo professori Carl Friedrich Ledebouriga, kes tuli 1809. aastal surnud Gottfried Albrecht Germanni asemele. Algul sai Weinmann tööd Paul I abikaasa, leskkeisrinna Maria Fjodorovna teenistuses Gatšina lossiaia inspektorina. 1815. aastal määrati ta Pavlovski lossiaia inspektoriks, sisuliselt selle juhatajaks.
Seejärel avaldame botaanikaaia rajaja Gottfried Albrecht Germanni 1804. aastal ilmunud artikli (tlk Laine Kiik) raskustest, mis tekkisid sobiva krundi otsinguil, esimesest külvist, mis tehti 1804. aastal ja koosnes 2450 liigist, ning sellestki, et ta unistas luua botaanikaaia juurde loomaaia.
Arvustuste osas sirvib Tõnu Tannberg Anne Applebaumi tuntust kogunud raamatu "Raudne eesriie 1945–1956" tõlget.
Joonistustega esineb Peeter Krosmann
Numbri lõpus ilmuvad järjejutuna (34. osa) informatsioonikokkuvõtted Saksa okupatsiooni viimaste aastate, teise Nõukogude okupatsiooni algusaja olukorra ning eesti põgenike saatuse kohta. Katked põhinevad Soomes ja Rootsis kogutud teadetel, mis olid mõeldud Eesti diplomaatilistele esindajatele Helsingis ja Stockholmis (aastail 1943–1944 ka Soome peastaabile). Põgenike intervjueerimise, Eestist tulnud kirjade, ajalehtede ja raadiosaadete jälgimise jm põhjal on need koostanud põhiliselt ajakirjanik Voldemar Kures (1893–1987).
NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.
