Pärast Noorsooteatri „Valge tee kutset” (1985), Mati Põldre mängufilmi „Need vanad armastuskirjad” (1992) ja Tartu Uue Teatri „Autori surma” (2013) oli kindel: Raimond Valgrest võib veel näidendi kirjutada kas geenius või psühhopaat. Draamateatri versioon jääb mõlemast paraku nii kaugele kui võimalik. See on osalt väikekodanlikult sentimentaalne, osalt ülespuhutult pompoosne, põhiliselt aga trafaretselt hall. Hea ja õilis Raimond kannatab ja sureb, „säärased libedikud” aga elavad muretult edasi. „Ma loodan, et saan sellest üle ...” laulab Raimond. „Ei sa saa, ei sa saa!” teab vaataja.

Logi sisse, et lugeda, kas muusika päästis lavastuse.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid