Juhtkiri: Tõdede kaleidoskoop
Langetagem pea kõigi Ukraina konfliktis hukkunute mälestuseks, kutsus üles OSCE vaatleja Tõnis Asson, kelle kinnipidajad pärast kuu aja pikkust sisulist pantvangistust vabastasid. See on ka kõige inimlikum ja kõiki pooli ühendav palve, mida praegu lausuda. Niisamuti oli Assonil mõistvaid sõnu oma vangistajate kohta.
Kerge ja vale oleks kirjutada see Stockholmi sündroomi arvele, kus ohvritel tekib oma kinnihoidjatega tugev mõistev suhe. Kuu aega vangistust vaevalt et suudab nii kogenud inimesi oluliselt mõjutada. Küll andis sunniviisiline võõrsilkäimine hindamatu kogemuse, et mõista ka „teist” poolt.
Tõde on vaataja silmades ja sõjalistes konfliktides võib tõdede kaleidoskoop päris kirjuks kätte minna. Mõelgem Tšetšeeniale: algul toetas Eesti avalikkus pigem tšetšeene. Järsk pööre tuli pärast Šamil Bassajevi rünnakut Beslani kooli vastu, mis viis 186 lapse hukkumiseni. Aga Bassajev oli varem ise kaotanud Venemaa pommirünnakus oma lapse ja naise. Temagi viha on mõistetav, ükskõik kui õigustamatu ka poleks kättemaks mitte milleski süüdi olevate kooliõpilaste peal. Endises Jugoslaavias sooritasid eri pooled nii palju metsikusi, et igaüks võib pidada end pigem ohvriks kui kurjategijaks. Iisraeli ja palestiinlaste vastasseisus piisab, kui sattuda kas juudiriigi õhurünnaku alla või näha pealt enesetaputerroristi kohutavaid tagajärgi, et tekiks tugev sümpaatia just ühe poole vastu.
Kes on „õige” ja kes „vale”, määrab laias plaanis sageli hoopis külma kõhuga suurriiklik reaalpoliitika. Olgu üheks näiteks mudžaheedid ja Afganistan, teiseks Vietnam, kolmandaks Tšiili. Seal, kus põrkuvad suurte huvid, loevad kohapealsete tõde ja õigus vähem kui kaugemalt eksporditud relvad ja rivaalitsemine. Niisamuti ka Ida-Ukrainas, kus käib vähemalt Moskvast vaadatuna heitlus mõjupiirkondade pärast Venemaa ja lääne vahel.
Ent isegi see, et Ida-Ukrainas sõdivad ka eraldusmärkideta Venemaa üksused, ei muuda olematuks nende meeste motivatsiooni, kes ise oma kodukohta kaitsma asunud – ükskõik kui nihkes maailmatunnetusel nende ohutunne põhineks. Konflikti selles faasis ei loe niivõrd, kellel õigus, vaid kuidas inimesed olukorda tunnetavad.
Kui relvakokkupõrked ühel päeval läbi saavad, tuleb saada üle ka ebaõigluse tundest, hirmust ja kättemaksuhimust, mida sõda alati tekitab. Siis kuluvad ka rahvusvahelistele vahendajatele Assoni-suguste vaatlejate kogemused marjaks ära. Kuulakem ja mõelgem: kas pole ka Eestis ühiskonnagruppe, kes end täiesti ohtlikult võõrandununa tunnevad. Isegi kui meie enamiku meelest pole neil põhjust kaevelda.
