Praeguse Iraagi seisukohalt on arengud muidugi väga koledad. Mul on ka sellest oma arvamus, kes seda sõda seal praegu tagant õhutab.

Aga on üks territoorium, kus valitseb rahu ja enesekindlus, see on kurdide ala. Need on kolm provintsi, kus ka mina käisin 2003.–2004. aastal läbirääkimisi pidamas. Kurdid on ammu otsustanud, et ei lase oma maale islamivõitlejaid. Juba 2003. aastast ei lase nad ühtegi araabiakeelset väeosa oma pinnale, isegi Iraagi armee oma. Nüüd kasutasid nad võimalust ja kuulutasid ka vaidlusaluse Kirkuki linna täiesti enda omaks.

Kirkuk istub suure naftamaardla otsas. Saddam tegi Kirkukiga nagu Stalin Narvaga – kurdid aeti oma kodudest minema ja araablased asustati asemele. Kurdid aga on üks järjekindel rahvas. Nad tulevad ikka ja jälle araablase maja uksele koputama ja seletavad: see on minu kodu. See maja on minu isa ehitatud.

Kunagi kirjutasid Juhan Liivi sõnadega: ükskord saab Kurdi riik. Kas Iraak laguneb kolmeks: šiiidid, sunniidid ja kurdid?

Juba 2003. aastal ütlesid kurdid, et nii see läheb. Istusin 2004. aasta jaanuaris õhtulauda kurdide delegatsiooni juhiga. Ta nimi oli Sami, kurdi autonoomia asepeaminister. Ütlesin, et olen Eestist ja saan nende iseseisvuspüüdest aru rohkem, kui ta ehk oskab arvata. Ta ütles: „Kui oled Eestist, siis on sinu asi siin see töö lõpuni viia, mida Laidoner alustas.”

Kindral Johan Laidoner joonistas Rahvasteliidu esindajana 1926. aastal Iraagi piirid Kurdistani tunnistamata.

Ütlesin: „Seda tööd tulen siis tegema, kui te iseseisvuseks valmis olete.” Sami vaatas mind ainiti ja vastas: „Hästi. Siis pead end hoidma. Kümme minutit pärast seda, kui te hommikul Mosuli ülikoolist lahkusite, lendas seal väravahoone õhku.”

Kaks kuud hiljem plahvatas pomm Kurdi Demokraatliku Partei peakorteris. Üks hukkunutest oli Sami. Kurdide aeg polnud veel kätte jõudnud.