Olen Ukrainas toimuvat uurinud üsna pikka aega. Alustasin sellega, et vaatasin, kuidas inimeste reaalsed kogemused pärast sotsialismi ja Nõukogude Liidu kokkuvarisemist polnud need, mida kujutati lääne meedias. See on just see, milles antropoloogid väga head on – nad elavad koos kohalikega ja veedavad nendega aega, vaatavad, millised nende elud päriselt on. Mind huvitaski just üleminekuretoorika, mis eeldab lineaarset muutust ajas – ühest punktist jõutakse uude, ja see uus punkt on demokraatia ja kapitalism. Aga see polnud see, mida inimesed Ida-Ukrainas kogesid. Nemad kogesid kaost, aga samal ajal ka stagnatsiooni. Elu oli raske ja nad ei näinud neid hüvesid, mida lubati sotsialismi lõpuga kaasnevat.

Loe edasi, miks on ida-ukrainlased antropoloogi hinnangul rahuolematud.