Ettepanekud kodakondsuse- ja elamislubade andmise ja mitteandmise mõeldavate tingimuste suhtes kuulusid meie huvisfääri. Püüdsime korduvalt juhtida tähelepanu sellele, et valimisõiguse andmine kohalikul tasandil Nõukogude ajal Eestisse elama suunatud ja sattunud inimestele lõpeb sellega, millega see näiteks Tallinnas tegelikult lõppenud on, kus üks konkreetne poliitiline ringkond on end tänu sellele ilmselt pikaks ajaks sisse kaevanud.

Meie mõttekäigud langesid tihti kurtidele kõrvadele suurte otsustajate hulgas. Meedia avaldas meie kontseptuaalse töö viljasid vaid katkendlikult. Alternatiive nn lõimumisele või siis variante sel teemal arutati avalikult harva.

Samal ajal töötas Ohvitseride majas Mere puiesteel ja mujal Eestis venelasi-muulasi, kes käisid välja teiste hulgas sellise idee, et kaduma peavad siin nii eestlased kui ka mitteeestlased, või õigemini, et sellest inimmaterjalist peab sündima uus hübriid, milles eestlasteks ja venelasteks olemise olulised tunnused on lakanud olemast. Seega mingisugune eesti-slaavi või "mitte-eesti - mitte-vene" sulam.

DAKi kunagised liikmed asuvad ilmselt endiselt järgmistel seisukohtadel (teiste hulgas). Kirjutan siin küll vabas vormis:

1. "Eestlased ei ole mitte kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja ka pärast meid veel kaua kestma saab" (tänud Jakob Hurdale).

2. Kui vastab tõele, et Eesti oli järjest okupeeritud ajavahemikus 1940-1991, selle asemel, et "vabastatud", ja et me ei vajanud ega soovinud "kultuuritoomist", siis oleks ülekohtune oodata eestlastelt näo tegemist, nagu meile poleks nendel aastatel tehtud mitte midagi halba. Eestlased ei kasva homogeenselt kokku siinsete vene inimestega, kuni jutt pole selge ja mineviku ülekohus ülekohtu tekitajate poolel olnute poolt üles tunnistatud ja omaks võetud. Tuletaks siinkohas meelde, et erinevaid asjapoolte lepitamisprotsesse on mujal maailmas rohkem kui ühel pool suhteliselt edukalt läbi viidud.

3. Suur tükk ajab suu lõhki. Me ei osanud 20 aastat tagasi konkreetselt ennustada ei eestlaste üpris suurt väljarännet kodumaalt, sisserände jätkumist mujalt koos turismilainega väljastpoolt ega ka Gruusia-Ukraina relvakonflikte.

DAK juhtis küll aga korduvalt tähelepanu Karaganovi doktriinile ja teistele ohtudele. Hoiatasime, et 900 000 (vananevat) eestlast ehk siinne põlisrahvas ei suuda juba puhtmatemaatiliselt ka parima tahtmise korral integreerida, lõimida ega enesesse sulandada mitut sadat tuhandet Eestisse elama asunud-asustatud inimest Idast, eriti kui mingi osa eestlastest suhtub sellisesse kohustusse vastumeelselt, ja arvestatav osa muulaskonnast ei näe sellel samuti mõtet, või kogeb end "alandatud härrasrahvana" alates umbes 1991.aastast.

Kõik see poleks oluline teema, kui meie arvud sarnaneksid Leedu omadele, kus vene päritolu inimeste osakaal moodustab umbes viis protsenti rahvastiku koosseisust, ja kus leedulaste absoluutarv on meie omast tublisti suurem.

Mitmesaja tuhande venelasega "homogeniseerumine" käib eesti rahvuskehal lihtsalt üle jõu, eriti arvestades vene keelt kõnelevate inimeste asustusmustreid Põhja Eestis - peamiselt Tallinnas ja kirdes.

Arvestades kuivõrd kindlalt päris suur osa me venelaskonnast on kinni oma kultuuriruumis, võib see seltskond jääda end permanentselt taastekitama, ja veel mitmeks sajaks aastaks. "Vabad inimesed vabal maal", mis ei pruugiks olla meile potentsiaalselt fataalne, ainult et üpris väike osa vene kogukonnast Eestis suudab-soovib tõele näkku vaadata baltlastele minevikus tehtud ülekohtu suhtes. Ning nagu me näeme Venemaaga külgnevates otsestes konfliktitsoonides, nõustub mingi osa selliste asukohtade venelaskondadest enda ärakasutamisega Kremli poolt imperiaalsete eesmärkide tööriistadena.

4. Eestil võiks olla nii mõndagi õppida USAlt ja veel mõnelt riigilt, mis puutub julgeolekuriskide miinimumini viimise tehnikatesse. Leidub näiteks ameteid, mis lihtsalt ei sobi inimestele, kelle lojaalsusega ei tundu asjad päris korras olevat, mis kehtib muide ka eestlaste endi suhtes.

Kõik siin kirjutatu ei tulene tahtest õhutada vaenu - olen ise veerand venelane - vaid hoopis tahtest luua Eestist turvalisem koht. See on ajendatud ühelt poolt soovist libistada sütik vähehaaval, kuid kindlasti välja latentsest püssirohutünnist, mille otsas me ühiselt istume. See on ajendatud ka armastusest meie maa põliskultuuri vastu ning arusaamast, et ka eestlastel on õigus oma kohale päikese all.

Loomulikult on mõõdukas, kuid süstemaatiline dekoloniseerimine ning samal ajal jätkuv homogeniseerimine delikaatne "näpuotste" töö. Ka Eesti kultuuri kaitsmine võib samuti osutuda mingist mõistlikust punktist kaugemale minnes hapraks värgiks. Seal ei tohi puupeadel ja provokaatoreil kohta olla.

Eksimused tehti 1990ndate algul või isegi varem, mil Kodanike Komiteede liikumist ei võetud aluseks edasiminekuks (sest ka seal oli ruumi küll ja küll edasiminekuks vähegi dialoogialdis olevate Eestis elavate venelastega).

1990ndate alguses ei tahetud või ei suudetud "endisi" arvestatavalt asendada, ja endised jätkasid suuresti endist viisi. Mõned neist olid sealjuures ilmselt lausa sissemunetud mädamunad. Teised ei osanud küllalt kaugele ette näha, ega võtnud manitsusi tõsiselt.

Ukraina valitsus ja jõustruktuurid on praegu kriisitingimustes välja haudumas demokraatlikule ühiskonnale sobivaid meetmeid, mis sarnanevad osas küsimustes sellega, mida Dekoloniseerimise algatuskeskus püüdis lansseerida Eestis 20 aastat tagasi. Et kellele muulaskonnast pakkuda sõbrakätt ning keda tõrjuda milliste vahenditega. Otse loomulikult ei saa meid Ukrainaga üks-ühele võrrelda - mitte praegu.

Kas nad kartsid või kandsid roosavärvilisi prille tuleviku suhtes, kuid eesti erakonnad ei olnud kahe aastakümne eest valmis vaatama näkku võimalike-tarvilike meetmete ja poliitikate kogu diapasoonile - millest mõned oleksid nõudnud mehisust ja teised omakorda loovat mõtlemist (n-ö "sanktsioonid ja präänik"), et vedada eestlased, aga ka teised siin elavad rahvusgrupid välja etnilisest ohutsoonist. Ja et pingutada ennast praegu mitte just kõige jätkusuutlikumana näitava eesti kultuuri ohust päästmiseks.

Eesti poliitikute enamus just nagu väldiks lähenemist küsimusele, kuidas kindlustada eestlaste asend maailmas (mõtlen peamiselt demograafilises võtmes, kuid mitte ainult). Ka julgeolekuriskide maandamist pole võetud täie tõsidusega.

See viitab rahvustunde ja isegi kohustustunde nõrkusele paljude meie poliitikute hulgas. See osutab veel kord sellele, et meie ühiskond ei ole siiani suutnud sünnitada arvestatavaid organisatsioone või siis erakondasid, kes keskenduksid traditsioonilistele, kuid samas modernsetele eestlastena jätkamise viisidele. Aga ka mitmele eelpool käsitletud meie ajastu põlevale küsimusele, mis võivad end teravalt ja ootamatult ilmutada, juhul kui olustik meie ümber peaks tõsisemal moel kiiva kiskuma.