Teie viieaastase uurimistöö teema on Venemaa suhtumine rahvusvahelisse õigusesse. Ülimalt lihtsustatult võiks küsida: mida siin uurida on, Venemaa ei pea sellest ju midagi? Kuidas Venemaa siiski rahvusvahelisest õigusest aru saab?

Siin on tugev pinge ja vastuolu. Ühelt poolt räägib Venemaa rahvusvahelisest õigusest väga palju ja väga tugeva tooniga. Nende retoorika alus on, et rahvusvaheline õigus on oluline, Venemaa on selle kaitsja ja NATO riigid eesotsas USA-ga on pahad. Samas näeme meie, et tegelikult ei saa Venemaa puhul rahvusvahelise õiguse armastusest ja lepingutest kinnipidamisest rääkida. Üks järeldusi, milleni jõudsin, ongi see, et küsimus pole tegelikult üksnes Venemaa retoorikas, vaid Venemaa saabki rahvusvahelisest õigusest teistmoodi aru kui lääs. Peamine põhjus peitub tänapäevasele rahvusvahelisele õigusele aluse pannud 1945. aasta ÜRO harta erinevates tõlgendustes. Kui Venemaa rõhutab seal eelkõige riigi suveräänsust ja ka enda mõjusfääri olemasolu, siis lääs soovib vastupidi esile tõsta eelkõige inimõigusi, enesemääramisõigust ja mingil määral ka demokraatia tähtsust. Konflikt seisnebki selles, et Vene valitsus protestib kogu oma olemusega lääne rõhutatud printsiipide vastu.

Loe edasi, kuidas pole küsimus üksnes Venemaa jutus, millega ta enda käitumist õigustab, vaid kuidas Venemaa usubki põhimõtteliselt teistsugusesse rahvusvahelisse õigusesse, kuidas mõjutab see tulevikus tema lähinaabrid, miks ja kus iseloomustab Venemaa käitumist armastuseküsimus ning mida arvab professor Lauri Mälksoo olukorrast Ukrainas.