Eesti Päevalehe sarja „Kaotatud lapsed” esimene lugu rääkis 11-kuusest Iljast, kes suri Rakveres oma alkohoolikutest vanemate kodus, ehkki temaga pidid tegelema kolm eri asutust. Politseile ja sotsiaaltöötajatele tehti pidevaid väljakutseid ja nad nägid ohtu, milles selle pere lapsed elasid. Viimasel ööl ei tulnud politsei kohalegi. Arst teadis, et Ilja vajab ravi, aga kui ta teda mitu kuud ei näinud, ei kontrollinud ta lapse olukorda ega võtnud ka sotsiaaltöötajaga ühendust. Sammud, mis oleksid ära hoidnud lapse surma, jäeti astumata. Ükski asutus ei ole pärast seda uurinud, kas nad tegid midagi valesti. Keegi ei näe, et nemad olid süüdi. Vastutus hajub nende asutuste vahele.

Me näeme, et siin on probleem. Selge, et seda ei tohiks olla. Eesmärk peaks olema, et tulevikus midagi niisugust ei korduks. Üks variant on seadus, teine aga head tavad ja kombed, mida järgitakse alati. Kui korduvalt on olnud probleeme, siis sa pead kohe sekkuma. Ma kardan, et ammendavat loetelu ei olegi võimalik seadusse panna. Kõiki olukordi, mida elus võib ette tulla, ei ole võimalik ette näha. Aga sellega olen nõus, et oleks vaja juhendmaterjale, et praktika oleks ühtlasem. Kohustused on kohalikul omavalitsusel nii või naa. Tema peab oma territooriumil lastekaitsetöö korraldama ja tema vastutab.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega