Ma ei ole kindel, et just seda küsisid endalt Kati Ilves ja Merike Estna, esiteks sukeldudes „Sinisesse laguuni” ja teiseks leides laguuni lainte vahel kunstnikud, kes samastuvad oma kutsumusega niivõrd, et peavad vajalikuks defineerida end Maalina. Kindel olen selles, et pastellvärvidesse mähituna võib mulle kui näitusekülastajale müüa kõike, teatud värvikombode puhul läheks loosi isegi Mart Sanderi looming. Seega olen algusest peale kallutatud ja võin tunnistada, et juba roosa-mündirohelise-türkiissinise kirjude vahukommide plahvatuseks maskeerunud Kumu viies korrus meeldib mulle väga.
Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega