Dr Põdder, ütlesite, kui teiega usutlust kokku leppisime, et tervishoiu töötüli on rohkem suurte haiglate asi. Väikeses haiglas nagu Jõgeval olevat asjad teisiti. Kuidas?

Natuke teistmoodi on sellepärast, et töökollektiiv on niivõrd väike, et me kõik teame haigla eelarvet. Me arutame seda ka väga palju koos – teeme igal aastal koosolekud, lööme oma eelarve lahti ja vaatame, kui palju meil on raha, mida saame kasutada. Meil on selles mõttes väga arusaav rahvas. Linnas, kus on võõrandumine juhtkonna ja töötajate vahel võib-olla suurem – ülemus istub kuskil kõrgemal ja iga päeva nendega hommikusel koosolekul kohvi ei joo –, on ehk ka teadmine, mis on reaalne olukord, natukene teine. Haiglajuhi seisukohast on ju kõige hullem see, et kui haigekassa raviteenuse hinda on tõstetud, siis ainult meditsiinitöötajate palgakoefitsiendi võrra. Keegi ei arvesta seda, et aastaid ei ole kaetud inflatsiooni ja aastaid ei ole kaetud kommunaalkulusid. Aga mul ei ole mõtet palka maksta, kui ma ei saa haiget ravida. Haige tahab kolm korda päevas süüa, kuid kulu toidule on viie aastaga suurenenud. Palgad on juba praegu üle 70% Jõgeva haigla eelarvest, muu osa läheb kogu aeg kitsamaks.Mind haiglajuhina väga häirib see, et meedikud, kes muidu on väga kollegiaalsed, on äkki unustanud, et haiglas töötab terve hulk mittemeditsiinitöötajaid. Arstid, õed ja hooldajad seisavad küll oma palkade eest, mida on tänu sellele survele ka tõstetud, aga köögitöölistel, töömeestel?

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega