Estonialt pääsenute ülekuulamisprotokollid on Eestis salajased, kuid Rootsis avalikud. Eesti Päevaleht koostas ülekuulamisprotokollide põhjal ülevaate ühel päästeparvel olnute üleelamisest kuni merest päästmiseni. Parve avas Eesti veokijuht Margus Kermet. Ta parkis Tallinnas pärast laevale sõitmist oma veoki autotekile, käis söömas ja läks oma kajutisse. Igasuguse ilmaga Läänemerd ületama harjunud veokijuht ei lasknud end tormist segada ja heitis magama. „Ma ärkasin selle peale, et miski lõi mulle vastu pead,” meenutas Kermet 29. septembril Tallinna lennujaamas ülekuulamisel. Ta sai aru, et on pea ära löönud, kuna laev oli imeliku nurga all kreenis. Asjad hakkasid riiulitelt kukkuma, kuid enne kui Kermet jõudis midagi ette võtta, tormas sisse tema kajutinaaber, kes haaras oma jaki, röögatas: „Sa pead laevast välja pääsema!” ja jooksis uuesti välja. Tema eluga ei pääsenud.

Kermet kuulis koridorist karjeid ja hakkas kiiresti riietuma. Ta jõudis selga panna särgi ja püksid, kuid leidis kajutis laialipillutud asjade seast ainult ühe oma kinga. Teise jalga pistis ta kiiruga kajutinaabri kinga. Laev oli juba peaaegu küljeli ja neljandalt seitsmendale tekile tuli tal end kätega mööda käsipuid vinnata. Välja jõudnud, ootas Kermet, et meeskonnalt tuleks mingeidki juhiseid, kuid valitses üldine paanika ja neid ei antud. Ta leidis endale päästevesti ja püüdis alla lasta päästepaati. See ei õnnestunud. Ta leidis appi ühe teise meesreisija ja koos üritasid nad uuesti. Päästeparv avanes kõigest pooleldi. Nad jätkasid paatide avamist, kuid laev vajus nii tõsiselt kreeni, et vette kukkumisest polnud enam pääsu. Nii lükkas Kermet tähist V kandva parve vette ja ronis sinna sisse. Abiks oli teinegi Eesti veokijuht Raivo Tõnisson.