Juhtkiri: Vähem viha, rohkem selgust
Meedias on diskussioon seaduse üle läinud väga emotsionaalseks, aga internetifoorumid ja kommentaariumid lasevad asju tihti paista suuremana, kui need tegelikult on. Meeleavaldus näitab täpsemalt, kui palju on neid, kellele teema tõepoolest korda läheb. Ja millised nad on.
Kooseluseaduse pooldajad heidavad vastastele ette vihkamist. Põhjusega, nagu tõendavad SAPTK internetifoorumist pärit stiilinäited, millele viitab tänase Eesti Päevalehe artiklis Rein Raud. Kooseluseaduse poolt sõna võtjad ei kasuta ligilähedaseltki sama räiget sõnavara kui seal sõna võtvad „traditsioonide kaitsjad”. Ühtlasi teevad paljud pooldajad selle vea, et kipuvad säärast mõtteviisi omistama kõigile kooseluseadusse kriitiliselt suhtuvatele inimestele, mis ei vasta ju tõele. Selle asemel et seisukohad arutelude jooksul läheneksid, on mõlema poole eestkõnelejad ajapikku pigem radikaliseerunud ja kurjemaks muutunud. Paraku isegi osa neid, kes teisi sallivusele kutsuvad.
Kuidas vastasseisust ühiskonda kestvat lõhet jätmata välja tulla? Eeskuju võib võtta šotlastelt, kes olid oma iseseisvuse küsimuses enne äsjast referendumit veelgi kirglikumalt polariseerunud kui meie siin Eestis kooseluseaduse küsimuses. See tähendab: aktsepteerida otsust, mis riigikogu teeb, ja eluga rahulikult edasi minna. Isegi Varro Vooglaid ise möönab Eesti Päevalehele antud intervjuus, et ka tema arvates ei kuku taevas pärast seaduse vastuvõtmist maa peale.
Tõenäoliselt järgneb samasooliste kooselu seadusele, kui riigikogu selle järgmisel nädalal vastu võtab, mõne aja – võib-olla aasta, võib-olla viie – pärast ettepanek lubada samasooliste abielu. Siis on jälle põhjust sel teemal pikalt-laialt diskuteerida ja oma seisukohti väljendada.
Loodetavasti kuuleme edaspidi vähem vihakõnesid ja rohkem sisulist juttu selle kohta, milliseid seaduseparandusi on vaja, et samasoolised paarid ja nende lapsed saaksid oma elu paremini korraldada. Sest nad on olemas – olenemata sellest, kui õigeks üks või teine inimene seda peab.
