Mõnigi inimene on minult viimastel päevadel küsinud, et „miks see homovärk teile seal nii koledasti korda läheb“. Olen öelnud, et nagu iga teise, nii on ka selle vähemuse õiguste kaitsmine tähtis. Ei saa olla õiglast ühiskonda, kus õiglus eksisteerib vaid valitute jaoks. Õiglus on kõigile. Aga küsimus ei ole täna enam kaugeltki ainult samasoolistele paaridele seadusega antavas õiguses oma kooselu registreerida. Küsimus on palju laiemas väärtuskonfliktis, kus erapooletuks jääda on üha keerulisem.

Homoseksuaalse orientatsiooniga inimeste asemel võiksid selle kirgliku ja ühiskonda lõhestava vaidluse keskmes sama hästi olla mustanahalised, juudid, vasakukäelised või kõõrdsilmsed. See, mida me täna näeme, on „traditsiooni kaitsjate“ püüd asetada süü ühiskonnas toimuvate negatiivsete arengute ja ilmingute pärast ühele vähemusele, kellel seda süüd tegelikult ei ole.

Fundamentalism ja ekstremism ajavad oma juuri enamasti seal, kus märkimisväärne hulk inimesi kardab kiirete ühiskondlike muutuste keerises oma juuri kaotada. Urbaniseerumise, industrialiseerumise või mis tahes muu ühiskondliku või tehnoloogilise revolutsiooni tuules tekib enamasti vastureaktsioon, mis pakub segadusse sattunuile vaimukinnitust tagasipöördumises traditsioonilise elukorralduse ja põhiväärtuste juurde. Traditsioonide kadu seletatakse „võõraste väärtuste“ pealetungiga. Ja kes muu neid võõraid väärtusi meile peale surub, kui ikka need, kelle kombed ja arusaamad on meile võõrad ja teistsugused.

Ühiskondlikud ja majanduslikud mured, mille all ägas Esimese ilmasõja järgne Saksamaa, olid olemas. Need olid reaalsed mured ja probleemid, mis vajasid lahendust. Juutidel ja sotsialistidel ei olnud neis probleemides vähimatki süüd. Aga kui probleemi sõnastamine ja selle tegelik lahendamine on keerukas või lausa ülejõukäiv, siis kõlbab ventiiliks ka sümboolse süüdlase leidmine ja karistamine. Kui ilmus kirglik ja karismaatiline manipulaator, kes näpuga juutide suunas osutas, võtsid miljonid hetkega tuld. Nad on siin, meie hulgas, aga nad on teistsugused ja nende kombed on meile võõrad! Kes muu kui nemad on meie hädades ja allakäigus süüdi! Ilma nendeta on meil parem. Ärgu olgu neil ja nende võõral elulaadil meie hulgas kohta!
Aastakümneid hiljem vaatasid paljud sakslased üksteisele mõistmatuses otsa ja küsisid, kuidas see, mis järgnes, ikkagi võimalikuks sai. Me oleme ju kultuurrahvas, kelle seast on võrsunud palju humanistlikke mõtlejaid! Ja me tahtsime ju oma maale ja rahvale parimat!

Mõni traditsiooni kaitsja on väitnud, nagu süüdistaksid kooseluseaduse toetajad selle vastaseid natsismilembuses. Mina küll ei süüdista. Paralleele ajaloost, kus massid on ühiskonna umbsõlmede lahendamise tähe all mobiliseerunud ja asunud võitlusse väljamõeldud vaenlasega, leiab rohkesti ka mitmelt poolt mujalt. Loodetud lahendusi ei ole selline võitlus toonud kunagi ega kusagil, küll aga on sünnitanud palju valu ja ebaõiglust.

Jah, ka need probleemid, mille pärast valdav osa kooseluseaduse vastu protesteerijatest muretseb, on tegelikud, mitte välja mõeldud valukohad. Madal iive, vanemliku hooleta lapsed, perevägivald – kes saaks öelda, et neid probleeme ei ole või et need mured ei karjuks lahenduse järele? Aga neist mitte ühegi põhjuseks ei ole „globaalne homopropaganda“ või samasoolistele paaridele antav võimalus oma kooselu registreerida. Mitte ühegi.

On öeldud, et igale keerulisele probleemile on lihtne lahendus, aga see on alati vale lahendus. Antud juhul on lihtsaks väärlahenduseks võitlus kooseluseaduse vastu. See on ventiil, mille kaudu osa rahvast saab võimaluse väljendada oma õigustatud muret ühiskondlike protsesside pärast, mida nad ei mõista või mida nad heaks ei kiida. Aga selle käigus tehakse ülekohut „teistsugustele“, kelle süü ei seisne selles, mida nad teevad, vaid selles, kes nad on. Mina ei taha hiljem põhjendada, miks ma vaikisin, kui oli veel võimalik kõnelda, et seda ebaõiglust ära hoida.

Kooseluseaduse vastased kasutavad ühe argumendina rahva arvamust. Süüvimata üleliia konkreetsetes arvamusuuringutes esitatud küsimuste sõnastusse, tahan rõhutada, et tänapäevane arusaam demokraatiast ei sisalda mitte üksnes enamuse õigust otsustada, vaid ka vähemuste õiguste kaitsmist.

Eestis on parlamendisaadik põhiseaduse järgi mandaadist sõltumatu ja vaba hääletama oma südametunnistuse, mitte arvamusküsitluste kohaselt. Aga isegi see ei ole siin peamine. Jah, ma loomulikult usun, et tänases ülesköetud õhustikus ei ole kooseluseaduse eelnõul avaliku arvamuse enamuse toetust. Aga küsigem siis ka seda, kas enamus võib eksida. Vastuse saamiseks tasub vaadata Ilmar Raagi filmi „Klass“, milles kollektiivi absoluutne enamus „teistsugust“ regulaarselt, metoodiliselt ja armutult tümitas. Me teame, milleni see lõpuks viis. Ma ei tea, millise vastuse annaks gallupid küsimusele, kas demokraatia tingimustes võib enamus vähemust põhjendamatult diskrimineerida, aga ma väga loodan, et see vastus oleks täna veel eitav.

Koolivägivald sobib homofoobia metafooriks hästi veel teiselgi põhjustel. Koolikiusajad, kellelt nende tegude motiivide kohta aru päritakse, oskavad oma tegusid harva loogiliselt põhjendada. Pigem kehitatakse õlgu ja küsitakse vastu: „Aga mis ta siis on sihuke… muna!?“ Just nii saab enamuse võimetus mõista „teistsuguste“ teistsugususe põhjusi, piisavaks õigustuseks, et neid diskrimineerida.

Paul-Erik Rummo on aastate eest kirjutanud suurepärase luuletuse „Giordano Bruno tuleriit“, milles üks traditsioonilisi tõekspidamisi kaitsev memmeke ketseri tuleriidale hagu kannab. Tegelikult pole ju tähtis, kas „O sancta simplicitas“ ütles tegelikult Giordano või hoopis Jan Hus, või on too lugu pelgalt linnalegend. Tähtis on mõista, kui lihtne on mobiliseerida rahvahulki kaitsma „tradistsioonilist“ elukorraldust võõraste väärtuste ja teistsuguste inimeste eest. Ja kui kergesti võib selline hästiõhutatud võõraste väärtuste vastane kampaania kasvada üle millekski hullemaks.
Hoiatav näide oli hiljutine aasta emade ja isade pöördumine, kus homode ja teiste „lõtvade elukommetega“ inimeste „moraalitusest“ põhjustatud hädade loetlemisega mindi sedavõrd hoogu, et sellesse ritta lipsasid nagu muuseas sisse ka psüühilised haigused ja autism. Siiras vabandus tagantjärele on kindlasti parem kui mitte midagi, aga juhtum ise osutab selgesti, kuhu me võime tegelikult teel olla.

Inkvisiitorid, kes Giordano tuleriidale saatsid, ei pruukinud seejuures kaugeltki olla lapiku Maa teooria apologeedid. Pigem tegi neile muret muu. Mis saab siis, kui nad täna väidavad, et meie maakera polegi üks ja ainuke, vaid pelgalt üks miljonitest planeetidest tiirlemas oma tähtede ümber, aga homme hakkavad taotlema üldist valimisõigust ja kaheksatunnist tööpäeva ning rääkima evolutsiooniteooriast? Mis saab sellisel juhul neist traditsioonilistest tõekspidamistest, millel ühiskond on seni vankumatult seisnud?

Uus, aga huvitav näide traditsiooni kaitsjate arsenalist on väide, et „homoseadust“ suruvad meile peale Euroopa, NATO ja USA ning et kooseluseaduse vastuvõtmine on eeltingimuseks Lääneliitlaste valmisolekule meid välisohtude vastu kaitsta. Tähelepanuväärne on too väide seetõttu, et just täpselt samade vaenlaste salasepitsustega pistab hetkel rinda ka Kremli juhtkond.

Ometi on selles konspiratsiooniteoorias tõesti olemas ka tõetera. Mõelgem nii: kui Eesti väljendab valmisolekut saata oma sõdurid liitlaste vabaduse eest surema, siis tahame me olla täiesti veendunud, et need, keda me kaitseme, seisavad demokraatlike väärtuste ja ideaalide eest. Sama kindlust soovivad ka meie liitlased, isegi kui nad seda meile otsesõnu ei ütle.

Erinevalt Putini propagandamasina väidetest ei „värvanud“ ju ameeriklased ja nende „käsilased“ meid külma sõja lõpul Läände. Me ise soovisime sinna. Ei olnud sugugi lihtne veenda ameeriklasi ja eurooplasi selles, et me ka tegelikult jagame neid väärtusi, millele on rajatud Euroopa Liit ja NATO. Täna on kahjuks tõsi, et mõnedki meie Külma sõja aegsed kaasteelised on demokraatlike printsiipide kaitsmisel kõikuma löönud. Ja seda üldse mitte ilmtingimata gay-õiguste küsimuses. Tihti jäävad läänelikud alusväärtused alla ka lihtsalt võistluses võimuiha või majandusliku kasuga. Mina tahan, et minu Eestis demokraatlikud väärtused võidaksid.

Kooseluseaduse üle peetavas debatis on üheks märksõnaks tõusnud „keskaeg“. Me oleme ühiskonnana jõudnud keskajast väga kaugele. Aga üks asi on siiski muutumatu: ei toona ega nüüd sündinud kurjus mitte lihtsalt paksude müüride vahel või kirikuvõlvide all, vaid ikka inimese südames. Aga mina ei usu, et see kurjus oleks lahutamatu osa inimese identiteedist. Mõistuse ja mõistmise abil on igaühel võimalik sellest üle olla.