Tiina Kangro: töövõimereformi vead tuleb kinni maksta Eesti töötajatel
Töötukassasse teatavasti teevad oma palkadelt igakuiseid kohustuslikke sissemakseid kõik töövõtjad. Töötuskindlustust ei maksa ettevõtete juhid, poliitikud ega riigijuhid. Nagu me kõik teame, on töötukassasse kogunenud aastatega korralik tagavara.
Töötuskindlustus on mõeldud selleks, et tagada inimestele töö kaotamise puhul ajutine asendussissetulek (töötuskindlustushüvitis, töötutoetus) ja vajadusel tugiteenused uue töö leidmisel, näiteks tööturunõustamine, ümberõpe jne. Ka on töötukassast juba praegu võimalik saada toetust töökoha kohandamiseks või mõne töötamist hõlbustava erivahendi soetamiseks, kui töötaja tervislik seisund seda vajab.
Nüüd aga plaanib riik viia töövõimereformiga töötukassa süsteemi üle kõik Eesti ligi 100 000 terviseprobleemide ja puuetega inimest (praegused töövõimetuspensionärid).
Osaliselt on see igati põhjendatud, sest kui puudega inimene vajab töötuks jäämisel asendussissetulekut, tuge tööle saamiseks või tööl käimiseks, peabki tal olema kõigi tervetega võrdne õigus töötukassa teenustele. Tööl käies maksab ta ju ka võrdselt teistega töötuskindlustusmakseid.
Nüüd tahetakse aga viia töötukassa alla ka töövõimetutega tegelemine, kõigi saja tuhande inimese töövõime ekspertiisid, abi- ja põetusvahendite vajaduse tuvastamine, neile makstavate toetuste administreerimine jne. Lühidalt öeldes: kui praegu on töötukassas arvel keskmiselt 30 000 töötut (kes tulevad ja lähevad), siis reformiga tuleb asutusel hakata haldama veel 100 000 klienti.
Paarkümmend tuhat neist hinnatakse ilmselt „puuduva töövõimega“ isikuteks – nende puhul jääb töötukassa kohustuseks siis vaid nende perioodiline hindamine ja igakuise elatisraha maksmine. Ligi 35 000 tänast töövõimetuspensionäri, kes juba käivad tööl, vajavad ilmselt abi ja tuge aeg-ajalt. Ülejäänud 40 - 50 000 inimesega, kelle seas on valdavalt keerulised ja mahukat sotsiaalabi vajavad juhtumid, peab aga töötukassa hakkama tegelema igapäevaselt. Valitsuse koostatud reformikavas on hinnatud, et aastaks 2020 suudetakse neist tööle saada parimal juhul 10 000.
Ülejäänutega jääks siis töötukassa tegelema aastateks või aastakümneteks. Need inimesed peaksid pidevalt raporteerima oma tööotsingutest, kuigi töökohti neile ilmselt ei leidu. Paljud neist elavad maakohtades, kus pole ettevõtlust ega ühistransporti. Paljud pole iialgi töötanud, olles kogu oma elu veetnud koduseinte vahel, kuna on puudunud sotsiaalteenused. Üle poole neist on invaliidistunud psüühikahäirete tõttu või on vaimupuudega, seepärast lisab uus süsteem hulgaliselt kohustusi ka omastehooldajatele. Reformikava aga ei näe ette uusi mehhanisme, kuidas hoolekandemeetmed muutuksid tõhusamaks või kuidas omavalitsused hakkaksid senisest paremini tagama puudega inimeste kaasatust ühiskonnaellu. Riigikogus menetlusel olevates eelnõudest võib vaid välja lugeda, et võrreldes praeguse töövõimetuspensioniga uus töövõimetoetus sellele sihtgrupile väheneb. Ka võimalus saada rehabilitatsiooni tõmbub koomale just suuremate probleemidega inimeste jaoks.
Aastani 2020 plaanib riik uuele süsteemile kulutada 350 miljonit eurot. Pool sellest – 180 miljonit, millega rahastatakse puudega inimestele osutatavaid tööturuteenuseid - laekub Euroopa Sotsiaalfondist. Teise samapalju – töötukassa sadade uute ametnike palgad, töövõime hindamisekspertiisid, uued kontorid ja süsteemi üldkulud jne – kaetakse töötukassa vahenditest, kuna administreerimiskulusid eurorahadest finantseerida ei saa. Sellele kõigele lisanduvad pensionide /töövõimetoetuse maksmise kulud, mis tulevad jätkuvalt riigieelarvest.
Risk ongi nüüd selles, et kui reform imiteerib küll vilgast tegevust, kuid tegelikult puudega inimeste juurdevoolu ei peata ega juba olemasolevaid reaalselt ei aita, oleme 2021. aastast lõhkise küna ees. Eurotoetustest inimestele teenuste osutamiseks laekunud raha, sellega koos ka suurem osa teenustest, kukub siis lihtsalt ära (oleme ennegi näinud, kuidas europrojektid lõpevad), kuid alles jääb massiivne administreerimissüsteem, millele töötukassal hakkab kuluma igal aastal kümneid miljoneid eurosid.
Just seepärast on ligi kakskümmend puuetega inimeste ja omastehooldajate esindusorganisatsiooni ühendanud jõud, et võidelda läbimõtlematult koostatud ja kohati valelike eesmärkidega reformiplaani seiskamise eest. Töövõimereform tuleb seada õigetele alustele ja keskendada ennetusele ning puuetega inimeste tegelikule toetamisele. Selleks tuleb riigikokku jõudnud seaduseelnõude menetlemine seisata ja teha reformile restart. Ei ole eetiline lükata puuetega inimestega seotud sotsiaalkulutusi lihtsalt kavala trikiga Eesti töövõtjate õlgadele.
