Andrus Kivirähk: Inimene ja inkvisiitor
Tegelikult ei peaks see üldse olema mingi märkimisväärne sündmus – niivõrd elementaarsete inimõigustega seotud seadus tulnuks vastu võtta otsekui möödaminnes. Paraku tekitas küsimus, kas samasoolised isikud võivad oma kooselu seadustada, mõnes kodanikus üllatavalt raevukat vastuseisu. Seda võiks võrrelda ehk isegi pronkssõduri eemaldamisega Tõnismäelt. Samuti ju pisiasi: on sellel siis tähtsust, kas üks skulptuur seisab raamatukogu ees või mõni kilomeeter kaugemal kaitseväe kalmistul? Tänaseks on selge, et mingit vahet polegi. Kuid millist pöörast ja absurdset viha kuju teisaldamine omal ajal tekitas!
Nii oli ka samasooliste kooselu reguleeriva seadusega. Kired lõid lõkkele ja suur miiting Toompeal kiskus väga inetuks kätte. Tribüünil räägiti perekonnast ja pühadest väärtustest, kuid pilt kõneles muust: tumedast vihast kõige endast erineva vastu. Inimesed, kelle tegelik probleem on madalad palgad ja vaene elu, hakkasid võitlema omaenda loodud tondiga. Praegu on nad ilmselt kibestunud ja kõnelevad rahva tahte eiramisest, kuid kujutleme korraks, et hääletusel oleks vaekauss kaldunud teisele poole. Küllap siis oleks hõisatud – seejärel aga oma kodudesse laiali mindud ja sama trööstitult edasi elatud. Ainsaks rõõmukiireks teadmine, et homod ei tohi olla nagu „meie” ega moodustada perekonda. See võiks olla naeruväärne, kui see poleks nii kurb.
Inimesed on paraku end juba sajandeid lohutanud sellega, et kiusavad taga endast erinevaid, olgu need siis juudid, mustanahalised või lausa omaenda haiglase fantaasiaga välja mõeldud olendid – nõiad. Kui ikka mõni juut on kaevu uputatud ja paar nõida tuleriidal ära praetud, siis on hingel kohe kergem tunne ja võib kobida tagasi oma madala laega tarre. Ning kujutada ette, et oled korda saatnud traditsioone ja kristlikke väärtusi kaitsva teo.
Igale inimesele, kes mingilgi määral kristlikku õpetust tunneb, olgu ta kasvõi minusugune ateist, peaks ju selge olema, et kui püüda ära arvata, kummal pool barrikaade seisaks selles küsimuses Uue Testamendi peategelane, siis pole kahtlustki, et ta seisaks tagakiusatud vähemuse poolel. Ikka ja alati. Mitte kunagi tribüünil, kus kurjad rabid kõuehäälel oma tõde kuulutavad. Mitte kunagi isikute seas, kes vehivad teisi inimesi solvavate ja alandavate loosungitega. Eriti piltlikult saab see selgeks, kui lugeda Risto Kübara ausat ja ülivalusat kirja Varro Vooglaiule. See oli kui tõelisuseks saanud stseen Dostojevski „Vendadest Karamazovitest”. Kristuse – kannatava inimese – kohtumine Suurinkvisiitoriga. „Sind ei ole enam maa peal tarvis!” teatab Suurinkvisiitor sellele, kelle õpetust ta tegelikult kaitsma peaks. Ta jälitab, piinab ja tapab Kristuse nimel ning soovib ka Kristuse enda tuleriidale saata, sest tema lihtsad inimlikud tõed lähevad vastuollu kiriku jäikade dogmadega.
