Intsident, mis on saanud nime "whiskey on the rocks" oli Rootsi-Nõukogude Liidu sõjalisele konfliktile hirmutavalt lähedal. Ometi lahendati see läbirääkimiste ja Moskva suhteliselt turris, ent siiski ilmselgelt avatud konflikti vältida sooviva hoiaku toel. Rootsi andis allveelaeva venelastele tagasi.

Praegune olukord, mille kohta antud avalikku infot saab üsna üheselt mõista kui Rootsi vastutegevust Vene allveelaeva tungimisele Stockholmi alla, on mitmes mõttes tõsisem kui 1981. aasta intsident.

Esiteks, 1981.aasta juhtum toimus küll külma sõja ühemõttelise nõukogude - lääne vastasseisu ajal, kuid intsidendid, kus venelased rikkusid NATO või lääne õhupiiri või territoriaalmerd olid erandlikud. Pärast Whiskey allveelaeva juhtumit ei toimunud sarnast asja kuni külma sõja lõpuni.
Tänane kontekst on erinev. Alates vähemalt 2013.aasta kevadest on sagenenud Vene õhuväe poolsed õhuruumi rikkumised mitte ainult Rootsi, vaid kogu Läänemere ruumis. 

Maist 2013 kuni tänaseni on Vene sõjalennukid rikkunud Soome õhupiiri vähemalt kaheksal korral, tänavu viiel. See on sama palju kui eelneva kaheksa aasta jooksul. Alates 2005.aastast teevad soomlased kõik õhuruumi rikkumised avalikuks, millest võiks järeldada, et venelased tahavadki, et maailm nende tegevusest teaks.

Üsna samas proportsioonis on sagenenud ka Eesti õhuruumi rikkumised. 2014.aasta esimese üheksa kuuga olid Vene sõjalennukid rikkunud Eesti õhupiiri samuti viiel korral, kusjuures eelneva kaheksa aasta jooksul kokku seitsmel korral. 2014.aasta vältel on Läti seni teatanud 150 "piirilähedasest" intsidendist ja Leedu õhupiirile on NATO lennukid venelaste läheduse tõttu tõusnud 68 korral.

Viimaste aasta õhuruumirikkumised erinevad varasemast ka selle poolest, et venelaste käitumine on selgelt provokatiivne. Varasematel aastatel võis taolisi intsidente sageli liigitada eksimusteks, kus näiteks kalduti kõrvale lennukoridorist Soome lahel või õhupiiri riive toimus õppuste käigus. Viimasel ajal on intsidendid selgelt provokatiivsed, koguni agressiivsed. Näiteks septembri lõpul lendas kaks vene Su-24 Kaliningradist Rootsi õhuruumi samal ajal, kui välisminister Carl Bildt arutas sõjaväejuhtidega julgeolekuolukorda ja lahkusid alles pärast Rootsi õhuväe reageeringut. Mai lõpus tungis kaks Vene hävitajat Soome õhuruumi enam kui tunniks ajaks ja soomlaste hinnangul testiti nende reageerimiskiirust ja protseduure. Soome on olukorra pärast nii mures, et esimest korda pärast Teist ilmasõda on toodud hävitajad Vantaa lennuväljale.

Siia saab lisada Vene vägede järkjärgulise lisandumise Soome ja Balti riikide piiride taha viimase kolme kuni viie aasta jooksul. Näiteks loodi 2009.aastal Peipsi taga Vladimirski Lageris täiesti uus motoriseeritud jalaväebrigaad. Leedu piiri taha Valgevenesse on rajatud või oluliselt täiendatud kahte lennuväebaasi kahekordistades sõjalennukite hulka. Läti piiri taha Ostrovisse (taas)rajati lennuväebaas, kus on vähemalt 50 uusimat rünnak- ja transpordihelikopterit ja vähemalt 36 hävitajat. Venemaa on teatanud ka mitme uue väeosa loomisest või taasloomisest Soome piiri taga ning Balti mere laevastikku on lisandunud vähemalt neli lahingkorvetti kõige moodsamate relvadega.

Selle kõige taustal on Rootsi vetes toimuv küll äärmiselt häiriv, ent pigem jäämäe veepealne osa. Vaatamata sellele, et leiab aset vee all. Venelased on põhimõtteliselt muutmas oma käitumist meie piirkonnas. Tegutsetakse pidevate provokatiivsete piiririkkumiste, varem harva esinenud ja pigem juhuslikud katsetused, on muutunud pea igapäevaseks käitumiseks.

Nii Eestil, NATO-l kui seni neutraalsetel põhjanaabritel on, mille üle mõelda. Ma loodan, et ka mõeldakse.