Pereõde: Eestis on liiga palju peresid, kus on kogu kamba peale ainult üks hambahari
Vinni tervisekeskuse pereõe Riina Sinisoo arstikabinetti astuvad hambamuredega kõige tihemini vanemad inimesed, kuid aidata tuleb ka väikesi lapsi. Sinisoo räägib, et pereõdede roll on väga oluline: õigest hambahooldusest rääkida tuleb juba noortele emadele, et lapsed saaks kohe elu alguses võimaluse hoolitsetud hammasteks. Et hambad oleksid korras, peab alustama õiget hambahooldust varakult.
Tänaseks on pereõdedel umbes aasta olnud võimalik registrist kontrollida, kas lapsed on käinud hambaarsti juures. Kuna üle veerandi laste kohta ei ole teada, kas nad üldse arsti külastavad, on see kontroll ja meeldetuletus väga oluline. Kuid nagu ikka, on esialgu tehnilised lahendused veidi kohmakad ja kasutamine aeganõudev. Sinisoo sõnul ei olegi alati aega andmetes tuulata ja lihtsam on lapselt otse küsida. Aega pereõel tõesti napib, sest Vinnis on kahe arsti ja kahe õe peale vaja teenindada kliente pea saja kilomeetri raadiuses. See teeb kokku ligikaudu 4000 inimest, mis tähendab, et aeg iga patsiendi jaoks on napp.
Süvenemiseks aega napib
„Meil võiks olla üks terviseõe koht juures, et tõesti oleks ka aega hambahaiguste ennetusega tegeleda. Me jõuame tegeleda tagajärgedega, aga et ennetusest rääkida, selleks aega napib,” ütleb Sinisoo.
Oluline on, et hambahooldust hakkaksid oluliseks pidama ka need, kes seda seni teinud ei ole. Osa täiskasvanuid tuleb arstikabinetti alles siis, kui mädanevast hambast tekkinud põletik muutub väljakannatamatuks ja käsimüügiravimid hakkavad alt vedama. Aga nad ei lähe valutava hambaga mitte hambaarsti juurde, vaid tulevad perearsti juurde küsima näiteks Metronizadoli - kanget valuvaigistit. Nad teavad reeglina juba uksest sisseastudes vajaliku retseptiravimini nime, mida tahavad. See küll leevendab mõneks ajaks põrgupiina, kuid põletikku ei ravi, ammugi ei tee korda katki läinud hammast.
Miks siis ei lähe inimesed arsti juurde? „Raha on vähe. Aga mitte ainult. See on ka suhtumise küsimus. On neid, kes tõesti löövad käega. Inimest ei huvita enam, kas tal on hambad või mitte, ta on juba harjunud, et vaatepilt ei ole ilus, ja eeldab, et teda võetaksegi sellisena,” räägib Sinisoo. Ta lisab, et seda need kolmekümnendates hambutud veel ei mõtle, et unarusse jäetud hambad võivad põhjustada kõikvõimalikke muid muresid, sest pidev põletikukolle toob kaasa uusi hädasid. „Neerupõletikku, südamehaigusi – mõelge ise, teil on kogu aeg suus pidev põletikukolle!” selgitab neile siis pereõde.
Et küsimus ei ole ainult rahas, näitab ka see, et lapsed, kel on tasuta hambaravi, ei jõua arsti juurde. Seda tõendab statistika ja seda näevad ka laste tervishoiuga kokkupuutuvad inimesed üsna tihti. Näiteks jõuavad lapsed samade hambaaukudega aasta-aastalt ringiga näiteks kooli- või pereõe juurde tagasi. Ravivajadusest on vanemaid teavitatud, ent aasta pärast on augud halvenenud olukorras. Last pole vahepeal ravitud. „Isegi ortodontiat ja keerukamaid protseduure saab teha kas või siin lähedal Rakveres, selleks ei pea Tartusse sõitma. Mõned asjad tunduvad arusaamatud.”
Sinisoo sõnul on oluline, et vanemad viiks lapse varakult kontrolli ka siis, kui veel suuri muresid ei ole. Sel moel kaob lapsel hirm hambaarsti ees. Kui kolme –kuueaastane laps jõuab esimest korda arsti juurde alles siis, kui tal on palavik ja põsk paistes, siis on kogemus negatiivne. See negatiivne kogemus võib teda saata kogu elu ja panna arsti juures käiku kartma.
Kui õigel ajal lapsele harjumused selgeks õpetada, peab laps neist juba edaspidi ise kinni. „Ka oma lapselapsele pidin hambapesu meelde tuletama, aga nüüd ta kontrollib ka mind, kas ma teen kõike õigesti,” muheleb Riina Sinisoo.
Hambahaigused levivad pereliini pidi ning ka suuhügieeni harjumused saab laps kaasa kogu eluks. Ka selle eest, et laps saaks hambaarsti juurde viidud, vastutavad vanemad. Samal ajal on peresid, kus igal pereliikmel pole oma hambaharjagi, rohkem, kui me arvata oskame. „Hakkasin sel aastal kokku panema enda vallast ja lähiümbruse teistest valdadest hambaarstide liidule nimekirja inimestest, kellele oleks vaja kinkida hambahari. Ma arvasin, et saan kokku nelja valla peale ehk 50 nime. Aga sinna nimekirja kogunes sadu inimesi,” ütleb Sinisoo.
Kampaaniast ei piisa
Lood, mida arstidele räägitakse, tunduvad uskumatud. „Kogu pere peale on näiteks üks hambahari,” ohkab Sinisoo. Ja kuigi hambaarstide liidul on tänavugi plaanis peredele kinkepakke jagada, on see vaid jäämäe veepealne tipp. Kui paljudes peredes üle Eesti pole kõigil hambaharju, seda ei tea keegi. On selge, et kord aastas väikse kampaaniaga olukorda ei paranda.
Riina Sinisoo teab ka vanemate inimeste muresid. Arst, kellega ta töötab, on Vinnis ametit pidanud pea terve oma elu ja suur osa patsiente on koos arstiga vananenud. Mured on üsna mustad. Lihtne hamba väljatõmbamine näiteks kodusel voodihaigel on keerukas ettevõtmine. Seda nii tehniliselt kui ka rahaliselt.
„Katsume ka nende juurde arsti koduvisiidile saata. Rahas on küsimus aga ka siin, sest kuigi pensionäridele hüvitatakse proteesimine, ei saa nad raha raviks või hamba väljatõmbamiseks,” selgitab Sinisoo. Kuigi vanaduspensionär võib selleks taotleda 19-eurost lisatoetust, ei kata see koduvisiidi kulusid kuidagi.
„Aga kui inimene ise ka pingutab, on alati võimalik lahendusi leida. Vinnis on hea koostöö vallavalitsusega, kes proovib vajadusel leida inimestele lisatoetust. Kas või mõnikümmend eurot erandkorras. See on suur asi – kui inimene saab kas või 40 eurost 20 tagasi,” räägib pereõde Sinisoo.
