Puder. Puder. Purgisupp. Iga päev
83-aastase Erna Ojasoo toidusedel on lihtne. Hommikusöögiks puder, lõunaks puder või võileib piimaga, õhtuks purgisupp – rassolnik või borš. 350-eurone pension ei jäta palju valikut. Kahetoalise Mustamäe korteri kommunaalkulud on suvel 70 euro ringis, talvel üle saja. Peale selle peab Erna Ojasoo ostma kuus 30–40 euro eest ravimeid. Elamiseks ei jää palju üle 200 euro. Korteris on soe, seinal olev kraadiklaas näitab 21 kraadi. Erna Ojasoo on selles majas elanud juba 30 aastat. Paljud majanaabrid on pannud uued aknad, tema mitte. „Kust see raha võetakse?” küsib ta. Kütet saab vähemaks reguleerida, aga küttekulud ei sõltu sellest, kui soojaks tuba on köetud või millised on soojakaod. Ikka sama palju.
Pensioni suuruse üle Erna Ojasoo ei kurda. 35 aastat Salvos suveniiride värvijana töötanud Ojasoo teeb praegugi käsitööd: maalib mustrilisi lõikelaudu, mida müüb ühes käsitööpoes. „Kuidagi peab toime tulema,” ütleb ta. Tema seinad on kaetud värviliste piltidega, laual on kunstalpikann. Statistika andmeil elab iga neljas Eesti pensionär allpool vaesuspiiri. Neid eakaid, kes ütlevad, et neil pole majanduslikke raskusi, on kõigest 15%. Statistikud osutavad, et eakatest veel raskemas olukorras on töötud. Ja noored, kellel – erinevalt eakatest – pole veel oma korteritki.