Riigikontrolör tõdeb, et mitmed riigid, kellega ennast võrdleme ja keda kriisist väljumise tempos selgelt edestasime, on jõudnud meile järele. Muidugi ei sõltu majandusareng üksnes valitsusest, ent Alar Karis osutab sellele, et me ei tohiks väliste teguritega õigustada oma ideede nappust, tahtmatust ja mugavust reforme mitte teha.

Riigikontrolör märgib, et nii kõrvaltvaatajaile kui ka tegijaile endile jääb aga mulje, et töö käib. Tegelikult aga hoiame me end rakkes väikeste otsustega, samas kui mitmed põhimõttelised valikud on tegemata ja lahendusi Eesti praeguse arengu kesksetele probleemidele ei ole.

See on üsna tabav diagnoos Eesti riigi arengu praegusele seisule. Taavi Rõivas väitis peaministriks nimetamisele järgnevalt, et Eestil ei ole vaja suurt narratiivi. Ta on oma sõnadest kinni pidanud - käib hoogne sehkendamine, sotsiaalmeedia täitub fotodega, välisminister kirjutab üha avaldusi ja valitsuse muudki liikmed vahetuvad tempokalt.

Ent üha arusaamatum on, mis suunas me riigina liigume. Narratiiv, olgu suur või väike, ei ole midagi muud kui üks lugu. Kui peaminister seda riigi sihte seadvat lugu sõnastada ei soovi, sõnastab selle keegi teine. Nii ongi riigikontrolör ise sõnastanud selle suure narratiivi, mida valitsus sõnastada ei taha. Riigikontrolli käsitluse kohaselt on paraku Eesti näol tegemist riigiga, mis jätab mulje, et töö käib.

Riigikontrolli aruanne loeb üles mõned kesksed teemad, mille osas mulje, et töö käib, on tegelikkusega vähe haakuv. „Aastaid on olnud selge, et me ei saa läbi riigipidamise reformita ning omavalitsusreform on vaid selle üks osa,“ märgib riigikontrolör. Ometi ei ole riigireform sisuliselt isegi praeguse valitsuse päevakorras, rääkimata sellest, et seda tegelikult ette valmistataks.

Eestis on kujunenud tava valimiste eelsel aastal kaalukaid poliitilisi otsuseid vältida. Poliitilist loogikat silmas pidades on arusaadav, et suuremaid muudatusi on parem teha nii, et võtta need eesmärgiks, saada valimistel valijatelt mandaat ning seejärel teha otsused. Riigi- ja omavalitsusreformi puhul pole paraku näha, et midagi sellist toimumas oleks.

Eilsel riigireformi teemalisel Ohtlike ideede festivalil kõnelenud Hans H. Luik ja Jüri Raidla tõid välja, et ühelt poolt on Eesti koostöökogu töö ja avaliku arvamuse uuringute põhjal omavalitsusreformi tegemisele ühiskonnas tarvilik toetus juba olemas, vaja on tegutseda. Suurtele reformidele saaks parima mandaadi anda rahvahääletus, Eesti põhiseaduse kohaselt on rahvahääletuse läbikukkumise vääramatuks tagajärjeks Riigikogu laialisaatmine. Seetõttu küsitakse rahva arvamust rahvahääletuse vormis Eestis liiga harva, kuigi on võimalik, et rahvas suudaks ära otsustada mõne suure küsimuse, mida patiseisus Riigikogu aastaid ei suuda.

Ka eilsel arutelul pakuti ühe riigireformi komponendina põhiseaduse muutmist selliselt, et rahvahääletus olulistes küsimustes ei oleks tulevikus lahutamatult seotud parlamendi laialisaatmisega. See on kogu teema juures üks oluline, ent siiski tehniline nüanss.

Riigikontrolli osutus Eesti ees seisvatele probleemidele, mille eiramisel saab ka rahulikust arengust või paigalseisust üsna kindlasti tagasiminek, on tarvilik kõigile Eesti erakondadele, eriti aga üle kümne aasta Eesti peaministritooli täitnud Reformierakonnale. Muljest, et töö käib, ei piisa ei narratiiviks ega elu edasi viimiseks.