Ülekaal ei ole ainuüksi isikliku väljanägemise ega mugavuse küsimus, see on koorem tervele riigile, sest kurnab niigi piiratud ressurssidega tervishoiusüsteemi. Probleem pole muidugi omane üksnes Eestile, vaid kogu maailmale. McKinsey Global Institute’i äsja avaldatud raporti hinnangul on rasvumine praegu inimkonna raskuselt teine-kolmas sotsiaalne koorem suitsetamise ning relvakonfliktide, sõja ja terrorismi järel ning alkoholismi ees. Arenenud maade tervishoiukulutustest 2–7% läheb rasvumisprobleemiga tegelemiseks. Kui lisada otsestele kuludele kaudsed – rasvumisest põhjustatud haiguste ravikulud –, siis võtab see kõik mõne hinnangu järgi koguni viiendiku osa riikide tervishoiueelarvest. Peale selle vähendab rasvumine töötajate tööviljakust, nõrgestades ettevõtete konkurentsivõimet.

Niisiis, oma liikumisharjumusi ja toitumistavasid parandades teeks ülekaaluline inimene teene mitte ainult iseendale, vaid ka oma tööandjale ja riigile. Tõeline võit-võit-võit-teguviis.

Paraku pole Eestis ega üheski teises riigis rasvumisega võideldes seni otsustavat edu saavutatud, sest probleemi põhjused on mitmekesised. Toidu kättesaadavus on paranenud, vajadus füüsilist töös teha vähenenud, me organism on paremini kohanenud toidupuuduse, mitte toiduliigsusega hakkama saama jne.

Sellepärast ei saa riigi tasandil üksiklahendustele – nagu tervisliku toitumise õpetamine, magusamaksu ning reklaami- ja müügipiirangute kehtestamine jms – lootma jääda. Kuni riik kohati vastukäivate nõuannete vahel valikuid teeb ja kaalulangetamist soodustavat elukeskkonda loob, on igaühel vabadus alustada isiklikku või oma pere liikumis- ja tervisliku toitumise programmi. Tehke seda kohe, aastavahetust ootamata.