„Kuhu meil minna on?” küsib kolme lapse üksikema Zaporižžja linna ühiselamus oma rippuva pesu alt välja piiludes. „Oleme siin juba kolm kuud, lastele oleks olnud liiga ohtlik sinna jääda,” räägib ta oma kodukohast Donetskist. „Ma ei tahtnud, et lapsed sõda näeks. Arvan, et jäämegi siia, sest seal ei ole ju tööd ega midagi.”

Väike poiss kiikab pliidi tagant imelikus keeles rääkivaid abipakkidega külalisi ja poeb peitu. Tema kaks vanemat venda on koolis – sõjapõgenike lapsed võetakse vastu ka siinsetes koolides. Nende kõrval toas istub ema süles kaheaastane Denõss, kes on tserebraalparalüüsi tagajärjel invaliidistunud. „Meie maja juures Jassõnuvatas oli augustis kaks pommiplahvatust ja sinna jäi suur auk,” kirjeldab 64-aastane naine põhjust, miks ta on siin, mitte oma kodus. Tal on jalad haiged ja raskusi liikumisega. „Tänan teid südamest, te saate meie olukorrast aru,” ütleb ta eestlastele nende abi eest.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega