Tegelikult annab ikka sanktsioonide mõju ka tunda ja seda sellepärast, et Venemaa naftaettevõtetel ei ole enam võimalik osta lääne tehnoloogiat. Rosneft tegi veel viimase proovipuurimise Exxon Mobiliga Kara meres, toodi Norra puurimislaevad kohale ja sellega asi piirduski. Tehti paar proovipuurimist, aga ei tehtud kindlaks varude suurust. Edasine on nüüd pooleli. Rosneft on rääkinud küll võimalusest asendada mingi osa tehnoloogiast Hiina toodanguga, aga Venemaa enda eksperdid ütlevad, et seal pole üksnes kvaliteedivahe, vaid ka tehnoloogia vahe ning teatud asju Hiina tööriistadega teha ei saa. Vähemasti praeguses faasis ei saa.

Põhiline häda on veel see, et finantseerimist ei saa. Nii Rosneftil kui ka Gazpromil on vaja kas varem võetud laene refinantseerida või siis laenu võtta, et varasemaid projekte laiendada. Sellega on probleeme. Gazprom oleks võinud anda Itaalia firmale Saipem märku, et alustagu South Streami torude asetamist Musta mere põhja, sest majandussanktsioonid sellele projektile ei laiene, lepingud olid sõlmitud enne sanktsioonide algust. Aga Gazprom ei saa laenu. Kui ta tahaks Saipemile maksta tehtud tööde eest, siis ta peaks pöörduma Vene riigipanga valuutareservi poole või küsima Heaolufondist.