Keskerakond on nagu autobaas, mida juhib karmi käega nõukogudeaegne direktor, kes keelab, käseb, poob ja laseb ning endale baasi rahadega suvilat ehitab. Jagatakse tuusikuid, makstakse ka preemiat, au sees on jämedad tanted ja pruunid Baltika ülikonnad. Kogu Keskerakonna tuumiku tegevus on suunatud autobaasi käigus hoidmisele muutuvate olude kiuste ning juhi kultuse säilitamisele. Kui pole enam juhti, laguneb kohe ka autobaas.

Reformierakond on moodne, tuunitud ja treenitud ettevõte. Noortepärane juhtimisskeem, Wi-Fi, paberivaba kontor, välismaa konsultandid, töökoht kõrghoone ülemisel korrusel Tallinna city´s. Palju poisse ja tüdrukuid vastavalt kas liibuvates-läikivates ülikondades või Chaneli kostüümides. Optsioonid-futuurid ja muu kõrgem finantsmatemaatika, millel on muidugi oht muutuda rämpsvõlakirjadeks. Arusaamatu on aga see, mis eesmärgil see hulk inimesi vaeva näeb. Kui lähemalt vaadata, siis on ainsaks väljapoole suunatud tooteks vaid üheks hetkeks lahvatav emotsioon valimisõhtul. Kui tulemus on positiivne, siis saab hi-tech kontorit järgmised neli aastat muretult edasi pidada.

IRL on nagu lahingukuulsuse klubi, kus on vähe liikmeid ja mis koguneb õhtuti mõnesse võidunud pubisse, et meenutada, kuidas Isamaa või Res Publica ajal sai suuri tegusid tehtud. Hõõgveini kõrval on nii mõnus unistada, et äkki juhtub ime ja rahvas valib nad jälle ennast juhtima!

Sotsid meenutavad pioneerisalka. Punased rätikud kaelas, põsed erutusest lõkendamas hõiklevad nad läbisegi, trügivad, ootavad riigikogu valimisi nagu kauaoodatud mõnusat väljasõitu, põlvedes mõnus võdin ja kõhus lendamas liblikad - äkki õnnestub peoõhtul oma lemmiktüdruk või -poiss tantsima võtta ja hämaras fuajees talle koguni musi anda?

Eesti Draamateatris toimub teater NO99 ühekordne aktsioon, kus ettekandele tuleb uus kodumaine algupärand „Savisaare kõne rahvale". Samal kellaajal peab Edgar Savisaar nn „suurkõne" Estonia kontserdimaja saalis. Vägisi meenub hetk 1988. aasta 24. veebruarist, kui Tallinnas Tammsaare monumendi juures toimus iseseisvuspäeva tähistav miiting, kust punaste satraabid üritasid inimesi Estoniasse meelitada, kus Mikk Titma ja teised komparteilased „rahva küsimustele vastasid".

Kui võrrelda NO99 poliitilist superaktsiooni „Ühtne Eesti suurkogu" 2010. aastal, siis on paralleel tänasega võrreldes tähelepanuväärne. NO99 etendus Saku suurhallis oli üles ehitatud paljuski keskerakondliku massimõjutamismudeli parodeerimisele ja groteski viimisele, ehkki mitte ainult.

Täna ripuvad Tallinnas ameerikalikud superplagud Edgar Savisaare „suurkõne" reklaamidega, televisioonis jookseb Savisaare kõne reklaam, kus ta seisab kõrvuti Martin Luther Kingi, John Kennedy jt poliitika suurkujudega, samuti Savisaare teletervitus jõuludeks, kus ta kehastub iluuisutäheks ja kerekaks supermaniks. Aga mainimisväärne on eneseiroonia hulk, mis nendesse sõnumitesse on paigutatud.

Kui Keskerakonna kampaania NO99 groteski „Ühtse Eesti suurkogu" ajal oli tehtud pinges lihaste ja krampis suuga, siis Savisaare täielik lõdvestumine iseenda ja poliitiliste vastaste üle naermisel on hetke poliitikas uus tase. Võiks isegi öelda, et Savisaar võttis „Ühtse Eesti suurkogu" ja keeras sellele omakorda vindi peale, parodeerides groteski juba kõrgemal tasemel. Tänane õhtu näitab, kes jääb selles uues mõõduvõtmises peale - kas NO99 poliitiline satiir või Edgar Savisaar. Võidab see, kes suudab olla üle iseendast, mitte vastasest.