Tuunikala ja krevetid toovad poelettidele 21. sajandi orjad

„Kui autouks lahti tehti ning tuul ja merelõhn mu ninasõõrmetesse tungisid, sain aru, et olin laevale müüdud. Üritasin joosta, ent nad said mu kohe kinni, peksid mind ja ütlesid, et pean kaptenile makstud raha tagasi teenima.” Nii sai alguse tollal 17-aastase Veha kolm aastat orjaelu Tai kalalaeval, kus sajad kalurid töötavad ränkrasketes tingimustes, pahatihti tuule ja vihma käes 15–20 tundi päevas, üle nädala ühegi puhkepäevata.

Paljudes laevades puuduvad magamiseks madratsid, vooditest rääkimata, kalurite sanitaartingimused on pea olematud, toiduportsjonid väikesed, ühekülgsed ja vahel riknenudki. „Mehed muudkui kukkusid, sest nad ei suutnud enam püsti seista.” – „Ja mis siis sai?” –„Meid peksti metallkonksudega.” Laevalt pääsenud Veha käärib käise üles ja näitab arme oma kätel, seejärel õhus lööke imiteerides, nagu sõnadest metall ja konksud õuduse kirjeldamiseks veel ei piisaks.