Iseenesest on eriteenelise kodakondsuse staatus minu meelest kuidagi alandav (oled n-ö selle eriti välja teeninud!); erandkorras võivad riigivõimud selle "annetuse" muide konkreetselt isikult ka ära võtta (näiteks riigireetmise puhul) -- seda muidugi täiendusena igati väljateenitud kriminaalkaristusele. Kuid sünnijärgne riigireetur Herman Simm lastakse ehk kunagi vabadusse siiski Eesti Vabariigi  kodanikuna.

Samas ärgem unustagem: kohustused on kõikidel kodanikel ometigi samad! Kaasa arvatud sõjaväeteenistus või isegi võimalik võitlus sõjaväljal.

Käesoleva tõsiasja teeb igati õpetlikuks järgmine ajalooline kogemus: EV viimase Ülemnõukogu, -- mis kuulutas  aastal1991 välja vabariigi iseseisvuse taaskehtestamise -- valimistel võisid osaleda kõik (sic!) kohapeal alaliselt elavad täisealised inimesed. Sama seadus kehtis muide ka 1991. aasta kevadel korraldatud Iseseisvusreferendumil. Ja midagi katastroofilist ju ei juhtunud! Nagu näitasid aga juba lähisündmused, otsustas Ülemnõukogu 1991. aasta hilissügisel oma tagasiulatuva jõuga otsusega jätta poliitilistest õigustest ilma ca 1/3 oma valijaskonnast. Ja võimalusest osaleda Riigikogu valimistel ja võrdväärsel tasemel suurerastamise protsessis.

Ehk puudutas see politikaanlik otsus ka Andrei Ivanovi? Loomulikult on apatriidi staatus alandav; seda eriti sünnimaal elades. Kuid veelgi rohkem blameerib see kohalikke võime, sest oma kompleksid ja osade tegelaste kollaboratsionismi minevik elati välja täiesti teiste inimeste arvel.

Käesolev superstory aga näitab veenvalt, et reaalne elu võib olla uskumatum igasugusest fantaasiast.

Tõepoolest, ei mõtle välja! Ja milline suurepärane aines uue romaani kirjutamiseks! Olen nõus autorit igas mõttes konsulteerima või isegi omapoolselt juurde kirjutama. Siis on vähemalt veel üks Vene Bookeri nominatsioon igati kindel.