Riikluse taassaavutamisest on möödunud veerand sajandit, kuid Balti riigid ei oma ühtegi õiget sõjalennukit ega tanki, kusjuures omaenda sõjalennukite omamisel on sügav mõte. Pealegi on kehv tunne elada kuulsusega, et oled kaitse sisselaenaja ning teistest oleneja. On aeg astuda kergest jalaväest samm kaugemale.

Baltikumis elab rohkem inimesi kui Soomes. Soomel on ca 200-300 päris tanki ning enam kui 100 püüdurlennukit-hävitajat. Meil võiks juba olla kolme peale kokku pool või 40% sellest, mida Soome enesele varunud on.


Eesti kurvalt uimane bürokraatia kaitse- ja spetsiifilisemalt relvahangete osas meenutab mulle ladinaameeriklaste mañana-mentaliteeti. Rooma põleb, meie viiuldame. Asi ei tohiks ju ometi Kaitseministeeriumi ametnike toovõime taga seista. Kuigi praegune valitsus valmistub tasapisi tühjendama oma töölaudade laekaid, on hea meel näha peaministrit korraldamas seda, et NATO väeosad saavad olema tulevikus korrektsemalt majutatud. Jätkata kaitsevaldkonnas varasema teosammu tempoga on vastutustundetu. 

 
Siinkirjutaja ei jaga ei Ahto Lobjakase ega meie presidendi rahulolu Minskis äsja “saavutatu” suhtes. Kes on Minsk-2 relvarahu kulissidetaguse absurditeatri pildiga vähegi kursis teab, et Vladimir Putin üritas seal usurpeerida “rahuvürsti” rolli. Seda siis ürituse ühe korraldajana ehk sponsorina, kolme peale Angela Merkeli ja sõjalaevade müügimehe François Hollande’iga, kombineerides “sõdivaid pooli” läbirääkimiste laua juurde.

Sõdivad pooled on tegelikult Venemaa ja Ukraina, mitte Ukraina ja Kremli sõjasulased ehk mingisugused kunstlikult viljastatud “rahvademokraatiad”. Ukraina on ohver ja Venemaa agressor.  

Heaolus elama harjunud osal Euroopast on muidugi suured silmad, ka kui nendel on tublisti vähem põhjust karta kui piiririikidel. Merkel ja Hollande üritasid Minskis diplomaatilisi plusspunkte koguda seda ebamugavustunnet ära kasutades, näidates end sealjuures oma tegelikes värvides.
USA oma erakordselt aeglaselt toimiva ja ettevaatliku presidendiga eesotsas oli enne Minski alles-alles just nagu valmistumas Ukraina abistamiseks kaitseotstarbeliste relvadega. Seda liigutust püüdis torpedeerida “kähkukaga” liidukantsler Merkel, kes on suuresti Euroopa de facto juht. 

Digiväljaande Slate korrespondent Berliinis Lucian Kim teatas Saksa pealinnast: “See, mis päästis liidukantsler Merkeli erakorralise rahumissiooni valla, oli kiri Putinilt, aga ka kasvav toetus USA Kongressis algatusele tarnida relvi Ukrainale. Merkel – kes usub, et täiendavate relvade jõudmine sõjatandrile valaks konfliktile õli tulle – hakkas energiliselt tegutsema, hüpates pea ees tundmatusse ning teadmata ise, kas tema teod positiivset vilja üldse kannavad”. 

Ameeriklastel-inglastel on kõnekäänd selle kohta, kuidas väga pingutades on võimalik “näpsata kaotus võidu hammaste vahelt”. Kellele diplomaatia võidukäik, kellele ebasolidaarne püüe nõrgendada Ukraina hädavaevu koospüsivat kaitsesuutlikkust! 

Kui Valge Maja peaks otsustama, kõigele võbelemisele vaatamata, et Ukraina relvi ikka saab, kujutab Putini propagandaaparaat seda Washingtoni tegu kindlasti “õli tullevalamisena”, kuigi see au peaks kuuluma esimesena ikka venelastele. 

Minsk-2 on vaid intermetso suuremas ooperis, mis ei kao lavalt ilmselt niipea. Kas Venemaa jätkab või ei jätka samal kursil ka pärast Putinit? Kes teab?
Olukord, kus Moskva vinti pidevalt üle keerab, annab Eestile võimaluse või õigemini kohustuse raua tagumiseks. Mürgiselt öeldes ei tea keegi, kui kaua meile nii “soodne” geopoliitiline konjunktuur võiks kesta. 

Olen aastaid imestusega küsinud, miks Eesti ei emiteeri võlakirjasid arukate initsiatiivide finantseerimiseks. Näiteks selleks, et vähendada eestlaste väljarännet. 

Oleme nüüd siis tõsiasja ees, mis riigiobligatsioonidesse puutub. Arvestatavat osa rahast mis võib nüüd likviidseks muutuda, tuleks kasutada meie kaitsevõime kiire tugevdamise peale, miks ka mitte “matching funds” ehk kahekesi või liitlastega mitmekesi finantseerimise põhimõttel. 

Sakslased elasid aastakümneid ja elavad endiselt suure Ameerika selja taga. Ameeriklased pidasid varem mitmeid tankidiviise üleval Lääne-Euroopas, ilma et keegi neid selle eest eriti tänanud oleks. Nüüd kehastus Angela Merkel jalamaid kurjaks koeraks, kes – ise mitte süües – teised penid söögikausi juurest minema peletab.

Kuna sakslased tunduvad vaevalt hindavat ameeriklaste tiiva all elamise kingitust, on saabunud aeg teha vägede vähemalt osaline ümberpaigutus nendesse kohtadesse, kus selliseid palju rohkem vaja läheb. Ja kus eksisteerib valmidus sellisest panustamisest ka lugu pidada.
Putin võis ju Minskis koort riisuda, kuid läbirääkimistelaualt pudenes Ukrainale vähemalt piisavalt raha, et anda talle hapnikut. 

Eesti valitsuse - nii praeguse kui ka järgmise - ülesanne on jätkata augu päherääkimist Washingtonile-NATOle vajaduse suhtes aidata kaitsta seda osa Euroopast mis on reaalselt ohus. Eesti valitsuse - nii praeguse kui ka järgmise - eesmärk peab olema saada NATO lahinguüksused siia alalisel alusel, nagu Saksamaale on kogu aeg võimaldatud. Ants Laaneots ei eksi, soovides preventiivselt siia piisaval hulgal eelpositsioneeritud ja konserveeritud relva- ning muu militaarse varustuse ladusid.

USA sai enesele nüüd uue kaitseministri Ashton Carteri. Carter olla kuuldavasti positiivselt häälestatud nii Ukraina kui nähtavasti ka meie toetamise suhtes. 

“Valmistu sõjaks, kui tahad rahu” on vanast Roomast pärinev aksioom. Veel üks selline soovitab tekkinud võimalusi targasti kasutada, aega raiskamata. Carpe diem. Peame lõpetama munemise. Meie esindajad tagugu siis palun rauda süstemaatiliselt, seni kaua kui tähtede seis meid soosib, ning pärastki veel.